Kuna mul on terve päev täna vaba siis mõtlesin pikalt mida ette võtta ning kultuuriinimene nagu ma olen, sai minu esimeseks eesmärgiks kohaliku kaubanduskeskuse külastamine :) Sularaha oli mul täpselt 500 000 dongi, seega olles pooleldi miljonär, mõtlesin, et teen oma shoppingu kiiresti ära ning peale seda hea päris kultuuriväärtustele pühenduda :)
Etteruttavalt võin mainida, et selle rahaga ma kedagi pahviks ei löönud (Eesti Panga kodukalt ei leidnud ma kahjuks dongi väärtust kroonides) aga pakun, et see on ca paarsada krooni või natuke rohkem. Teiseks ei olnud midagi väga sest kulda-karda täis kaubanduskeskusest osta ka. (Õnneks!)
Etteruttavalt võin mainida, et selle rahaga ma kedagi pahviks ei löönud (Eesti Panga kodukalt ei leidnud ma kahjuks dongi väärtust kroonides) aga pakun, et see on ca paarsada krooni või natuke rohkem. Teiseks ei olnud midagi väga sest kulda-karda täis kaubanduskeskusest osta ka. (Õnneks!)
Reisides olen ära õppinud, et parim viis tüütutest kohalikest lahtisaamiseks on teeselda, nagu sa teaksid täpselt kuhu lähed või mida sa teed (töötab 99%!). Tehnika töötas ka Hanoi tänavatel vaatamata sellele, et olin erinevatest reisikirjadest vastupidist lugenud.
Vietnami liiklus on ikka paras hullumaja! Võite ise ette kujutada, kui rahvaarv on rohkem kui 80 miljonit inimest. Kuigi tihtipeale pidi mul suuremate ristmikute ületamisel süda saapasäärde vajuma, säilitasin kogu aeg oma näilise enesekindluse sest nagu paljud reisisellid Fijil soovitasid, siis tuleb siin teed ületada nii, et vaatad ainult otse ja lihtsalt kõnnid sest liiklus korraldab end sinu ümber ise ümber :)
Tänavad on tihedalt üksteise järel täis erinevaid poode, toitlustukohti (süüakse otse tänaval selle hullumeelse liikluse ja tuututamise taustal), mootorrataste/ autode paranduskohti jne. Kuigi mul hakkas kõht tühjaks minema, ei ostaks ma vist sellistest kohtadest süüa ka siis kui pilt päris eest ära hakkaks minema sest enamus neist kohtadest olid parajalt räpased. Samas ei ole eelmainitu kindlasti minupoolne halamine! Mulle ei meeldigi ainult ilusates kohtades käia vaid tahangi näha kohti nagu nad on. Lihtsalt selle söögiasja... lahendaks siin teistmoodi kuidagi :)
Pikalt seekord ei kirjuta sest nüüd süüvin natuke Vietnami ajaloo lugemisse, et rohkem teada saada ja et paremini Vietnami hoomata.
Sama päeva õhtul
Tänase päeva õppetunniks on eelarvamustest lahtiütlemine sest juba neli tundi hiljem sõin oma sõnu.
Kui ma päeval mööda Hanoid jalutasin ja neist nn. restoranidest mööda jalutasin, mõtlesin, et arvatavasti söövad seal inimesed kellel pole üldse raha vms. Miks nad muidu sellistes kohtades söövad. Läksin ise oma peenesse hotelli viimasel korrusel asuvasse katusekohvikusse ja tellisin lõunaks maitsva smootie.
Õhtul pidid meid austraallased Mel ja Phil (kes elavad koos kolme lapsega juba aastaid Vietnamis) õhtusöögile viima ning olin väga kindel, et küll nemad juba mingeid lahedaid Hanoi restorane teavad. Läbi selle hullumeelse liikluse ja eluga riskides ristmikke ületades jõudsime lõpuks tänavani, kus kõik kõnniteed olid neidsamu "vabaõhurestorane" paksult täis. Raske öelda, kus üks algas või lõppes. Mel ja Phil astusid (põhimõtteliselt üle inimeste) ühte neist sisse ja esimese hooga mõtlesin, et nad teevad nalja (sest austraallastele meeldib nalja teha eksole). Ma olin valmis juba iroonilist kommentaari tegema a la "stiilis, et hea nali küll aga öelge nüüd, kuhu me päriselt lähme" aga õnneks sain sõnasabast viimaselt hetkel kinni kuna sain aru, et just seal me õhtust söömegi... sajad inimesed üksteise kõrval nii, et ruumi liigutada pole istumas plastmassist toolide otsas (umbes 20 cm kõrgused), lauad samuti plastmassist, maapind kõikvõimalikku sodi täis (kasutatud salvrätid, õllepudelikorgid, toidujäätmed jne.), teenindajad kihutamas edasi-tagasi...
Imekähku olid meilt tellimused võetud, kohalikud õlled ees ning kaks minutit hiljem ka tükeldatud liha ja särisev pann laual, kus oma liha ise praadisime. Nagu ka pildilt näha, pole ma esimesest ehmatusest veel päris üle saanud :)
Sama "restoran" seest poolt:
Kuid sõin kõik korralikult ära sest toit oli väga maitsev ning mingeid komplikatsioone ei samal ega järgmisel päeval ei järgnenud :)
Kõige raskem oli harjuda sellega, et kõik mittevajalik tuligi maha visata. Lõpuks aga lasin lapsepõlves päheraiutud õpetusel, et prügi pole ilus maha visata, minna, ja virutasin isegi pulgad peale söömingut järgi! (Ärge muretsege, kõik see sodi pühiti ming hetk kokku) :)
Igatahes... see õhtusöök oli kindlasti üks ehedamaid Aasia kogemusi ning olen meie võõrustajatele väga tänulik! Olgu mainitud, et lähen ka edaspidi taolistesse kohtadesse sööma :)
Kui ma päeval mööda Hanoid jalutasin ja neist nn. restoranidest mööda jalutasin, mõtlesin, et arvatavasti söövad seal inimesed kellel pole üldse raha vms. Miks nad muidu sellistes kohtades söövad. Läksin ise oma peenesse hotelli viimasel korrusel asuvasse katusekohvikusse ja tellisin lõunaks maitsva smootie.
Õhtul pidid meid austraallased Mel ja Phil (kes elavad koos kolme lapsega juba aastaid Vietnamis) õhtusöögile viima ning olin väga kindel, et küll nemad juba mingeid lahedaid Hanoi restorane teavad. Läbi selle hullumeelse liikluse ja eluga riskides ristmikke ületades jõudsime lõpuks tänavani, kus kõik kõnniteed olid neidsamu "vabaõhurestorane" paksult täis. Raske öelda, kus üks algas või lõppes. Mel ja Phil astusid (põhimõtteliselt üle inimeste) ühte neist sisse ja esimese hooga mõtlesin, et nad teevad nalja (sest austraallastele meeldib nalja teha eksole). Ma olin valmis juba iroonilist kommentaari tegema a la "stiilis, et hea nali küll aga öelge nüüd, kuhu me päriselt lähme" aga õnneks sain sõnasabast viimaselt hetkel kinni kuna sain aru, et just seal me õhtust söömegi... sajad inimesed üksteise kõrval nii, et ruumi liigutada pole istumas plastmassist toolide otsas (umbes 20 cm kõrgused), lauad samuti plastmassist, maapind kõikvõimalikku sodi täis (kasutatud salvrätid, õllepudelikorgid, toidujäätmed jne.), teenindajad kihutamas edasi-tagasi...
Imekähku olid meilt tellimused võetud, kohalikud õlled ees ning kaks minutit hiljem ka tükeldatud liha ja särisev pann laual, kus oma liha ise praadisime. Nagu ka pildilt näha, pole ma esimesest ehmatusest veel päris üle saanud :)
Sama "restoran" seest poolt:
Kuid sõin kõik korralikult ära sest toit oli väga maitsev ning mingeid komplikatsioone ei samal ega järgmisel päeval ei järgnenud :)
Kõige raskem oli harjuda sellega, et kõik mittevajalik tuligi maha visata. Lõpuks aga lasin lapsepõlves päheraiutud õpetusel, et prügi pole ilus maha visata, minna, ja virutasin isegi pulgad peale söömingut järgi! (Ärge muretsege, kõik see sodi pühiti ming hetk kokku) :)
Igatahes... see õhtusöök oli kindlasti üks ehedamaid Aasia kogemusi ning olen meie võõrustajatele väga tänulik! Olgu mainitud, et lähen ka edaspidi taolistesse kohtadesse sööma :)
26.09
Cat Tien National Park
Tänane päev möödus pea täielikult reisimisele – äratus oli 4.30, kell 6.00 lennujaamas, 9.00 maandusime Saigonis ja sealt 4h autoga Cat Tieni. Miks? Jeff/Phil töötavad konsultantidena eelmainitud rahvuspargi jaoks. Lisaks on meiega kohalik tõlk ja praktikant Lan, keda naete alloleval pildil:
Mina olen kah „praktikant“ J Teisisõnu kuna peame niikuinii Saigonis ja Hanois backpacker’eid küsitlema, siis mul oli võimalus Cat Tieni kaasa minna ning see tundus põnevam kui üksi Hanoisse või Saigoni kuskile hostelisse jääda.
Mina olen kah „praktikant“ J Teisisõnu kuna peame niikuinii Saigonis ja Hanois backpacker’eid küsitlema, siis mul oli võimalus Cat Tieni kaasa minna ning see tundus põnevam kui üksi Hanoisse või Saigoni kuskile hostelisse jääda.
Kohale jõudes toimus kiire koosolek rahvuspargi juhatajaga ning kohe asusime uuesti teele. Sihtkohaks pargis asuv Crocodile Lake, kus pidime ka öö veetma. Minek oli üsna vaevaline – kõigepealt 20 min autsosõitu ning edasi matkamine läbi vihmametsa ca 1,5h koos oma varustusega. Soovitan soojalt vihmametsa minnes mitte oma läptopi kaasas tassida :P
Crocodile Lake oli väga muljetavaldav kuid kuna oli pime, siis nägime taskulambiga järvele sihtides vaid krokodillide silmade punaseid peegeldusi. Vahepeal korraldas kohalik metsavaht meile väga rikkaliku õhtusöögi ning kõrvale jõime Hiinast ostetud riisiviina. See ei nainud kyll eriti ahvatlev valja aga oleks olnud ebaviisakas mitte proovida.
27.09
Äratus kell 5.15 sest mina ja Lan tahtsime kindlasti päikesetõusu näha/pildistada. Peale seda kerge hommikusöök ning taas matk läbi vihmametsa.
Seekord aga maksis kangekaelsus mulle kätte. Nimelt on see vihmamets täis kaane, mis ei ole päris eesti kaanide sarnased vaid palju kiiremad ja kavalamad vennikesed. Roomavad maas, ootavad õiget hetke millal su saapa külge kinnituda ja hakkavad õiget kohta otsima, kus neil on veresoonele kõige parem ligipääs. Umbes 1 minutiga on nad su saapa või tennise küljest juba naba kõrgusel särgi peal. Ohtlikud ei ole aga lihtsalt vastikud ning näevad äärmisel halvad välja. Nende hammustust pole peaaegu üldse tunda, seega ei või kunagi kindel olla, et nad end kuskile külge haakinud pole.
Kuna öösel oli vihma sadanud ja meie (anti)kaanisokid märjad ja porised, siis mõtlesin mitte oma uusi tenniseid ära rikkuda ning otsustasin, et pikkadest pükstest aitab küll. Viga! J
Sel ajal kui kõik teised matkajad, kel kaanisokid jalas, normaalselt kõndisid siis mina tegin poole ajast kas omale kaanikontrolli või üritasin neist, kes end mu pükste ja tenniste külge olid kinnitanud, lahti saada. Ning jah, ka oli üks eriti tark kaan end mu püksisääre alt sisse suutnud vingerdada kellest ma küll õnneks lahti sain (ühe meie giidi abiga muidugi sest arvatavasti pool metsa kuulis mu hädakisa).
Edasi külastasime rahvuspargis asuvat Ta Lai küla kus inimesed elavad väga algupärastes tingimustes. Meid kutsuti ka külavanema (omavahel kutsusime teda Mr. Tourism of Ta Lai) majja teed jooma, kus arutati lühidalt küla ja rahvuspargi koostöövõimalusi.
Järgmine peatus – Monkey Rescue Center kuhu viiakse primaadid, kes on illegaalsete loomakaubitsejate või lemmikloomapidajate käest ära võetud. Ahvid läbivad pika võõrutusprogrammi, kus neid õpetatakse teiste ahvidega sotsialiseeruma, seejärel inimeste abita ise endaga hakkama saama jne. ning alles siis lastakse nad vabadusse. Enne vabakslaskmist peavad nad oskama end inimeste eest kaitsta, et seeläbi uuesti kinnipüüdmist vältida. Iga pärdiku lugu on erinev ning seetõttu võtab nende loodusesse tagasipääsemine erineva aja.
Peale pärdikuid viidi meid Bear Rescue Centerisse, kus elas 16 mõmmikut. Karusid kütitakse, et neist mingit spets toitu valmistada või on neid hoitud lemmikloomadena. Igatahes on kõiki neid karusid minevikus väga halvasti koheldud. Erinevalt ahvidest aga ei saa nemad enam kunagi loodusesse tagasi sest nad on inimestega liiga kaua kontaktis olnud ning ei saaks vabas looduses enam ise hakkama. Õnneks hoolitseb shotlane Sylvia nende eest hästi ning nende heaks tehaks parim, mis võimalik.
Siin on muide üldse palju eurooplasi tööl – ahvide keskuses töötab inglane Stephanie, kontoripoole peal on taanlane Angar, kaks sakslast jne.
28.09
Tänase päeva tähtsaim sündmus oli workshop, kus arutati pargiga seonduvaid teemasid, lisaks grupitööd jne. Vietnamlastele vist meeldivad igasugused koosolekud ja kogunemised. Kuna Cat Tieni inimeste jaoks oligi see tähtis kogunemine siis suhtuti kõigesse väga tõsiselt. Nende jaoks ikkagi kolm välismaalast ei-tea-kust seda läbi viimas.
Sissejuhatava kõne pidas keegi tähtis tegelane ehk Director of Something (mul ei jäänud peaaegu ükski nimi meelde sest enamus neist kõlavad nagu Hung, Xiang vms.) ning ta oli selle jaoks kaks lehekülge teksti lausa kirja pannud! Meie usin tõlk Lan tõlkis selle kiiresti inglise keelde. Peale kõne lõppu hüppas keegi teine (Director of Something Else) püsti ning kuulasime teise surmtõsise kõne, kus tänati kõiki kõige eest jne. J
Koosoleku olulisust rõhutas see, et kohal oli ka päris kaameramees:
Ei teagi täpselt kus uudistes meid näidatakse J
Selline nägi välja saal, kus meie workshop aset leidis. Lihtsalt pidin selle pildi siia üles panema J
Koosolek läbi, kiire lõuna, veel üks koosolek ning asume Saigoni poole teele.
09.10
Saigon, Hoi An ja tagasi Hanois
Vahepeal on palju juhtunud ja kõike kirja pannes ei viitsiks keegi seda lugeda J
Saigon on tõeline peolinn ja turistilõks ning kes pole varem Aasias käinud ja tuleb just Vietnami, soovitan neile esimeseks seda linna sest nii vähendate kultuurishokki.
Hoi An on armas sadamalinnake (UNESCO World Heritage listis) ning ideaalne puhkuseks sest siin on randa, häid restorane ja lõputult shoppingut.
Hanoisse tagasi jõudes ööbisin esimest korda päris backpackerite hostelis ning elu sellistes kohtades on kordades lõbusam J Igal sammul kohtab huvitavaid inimesi- maailmaändureid. Kvaliteetinimeste väljapeilimine võtab küll natuke aega aga mõne inimese tundmasaamine tundub tõelise privileegina ning mul aarmiselt hea meel neid koiki kohata!
