Synnipaev

Suured tanud koigile head soovide eest! Synnipaevad on ikka toredad asjad :) (PS! Koik kes mulle smsisid, kahjuks ei saanud ma teie teateid katte sest kaotasin vahepealt oma Austraalia sim-kaardi kuskile ara.)

Olin suhteliselt kahtleval seisukohal kas  yldse mingit pidu korraldan sest mul onnestus vahepeal Hanois haigeks jaada ning vahemalt neli paeva istusin palavikuga oma toas. Kath lendas vahetult enne minu synnipaeva Saigoni, mina tegin ohtul oma tavaparast tood kysitlustega ja kui “toopaev” labi, seadsin sammud oma “koju” kuid tee peal kohtasin tuttavaid nagusid kes maletasid, et mul on mida tahistada ning nii ta laks. Pidu toimus klubis nimega Bucket Bar ja nagu nimi viitab myydi kokteile ainult ambrites. Minu kui synnipaevalapse eest kanti head hoolt, lauldi rahvusvahelist synnipaevalaulu ning lopuks tantsisime koik nii diivanitel kui laudal!

Synnipaevadel saab tavaliselt palju kingitusi ja mulle meeldib moelda, et universum korraldas mulle paar vaikest kingitust selle puhul. Naiteks on mul vaja KOHE Austraaliasse joudes teha baristakursus (kohvi valmistamise kursus) ning see ei ole vaga odav lobu. Raakisin oma synnipaevahommikul Maxiga, kes on Hanoi Backpacker’i omanik kus ma tootan ja kes toetab kogu projekti ning tuli valja, et enne kui ta Vietnamisse kolis, tootas ta Austraalias baristade koolitajana. Lubas mulle koik vajaliku selgeks opetada ja juba jargmisel paeval see juhtuski. Ideaalne!

Lisaks korraldab ta vietnamlasest naine kokakursusi ja nadala lopus on mul voimalus tasuta Vietnami toite oppida tegema. Hiljem saame koik tehtu ise ara syya! J

Muudest uudistest nii palju, et taoline too kysitlustega siin Vietnamis jaab mu viimaseks sest kohe peale Austraaliasse joudmist lendan Broome’i, kus tootan jargmised kuus kuud kohas nimega Eco Beach. Tegemist on eco resordiga otse India ookeani kaldal (kes viitsib vaadake rohkem siit: www.ecobeach.com). Tootan kuni viisa labi saab (oktoobri keskpaigani) ning peale seda voib mind Eestisse oodata. Kauaks, seda veel ei tea aga paar kuud kindlasti J Originaalis ma ei teadnud millal tagasi tulen kuid yhel paeval avastasin passi vaadates, et see aegub kaks kuud peale mu viisa loppemist ning seega ei saa ma kuskile reisida ja pean kindlasti tulema uut tegema. Voimalus on seda ka suvel Sydneys teha aga pilet Broomest Sydneysse ja tagasi laheb peaaegu sama palju maksma kui pilet Euroopasse. Seega otsus on juba minu eest tehtud :)

Hoi An

Kuna minul suurt tarka Hoi An'is teha polnud siis tahendas see pohimotteliselt kahte nadalat puhkust. Selle aja jooksul saime linna paremini tundma sest 1 dollari eest paevas sai rentida ratta, millega ringi soita. Liiklus pole kyll nii hull nagu Hanois aga ikka piisavalt hull, et paar korda peaaegu kellelegi tagant sisse voi peaaegu et kraavi/jokke soita sest vastutulev auto otsustas, et voidab see kel suurem liiklusvahend. Paris kohedaks vottis aeg-ajalt sest tyyplilise turisti ja tuulepeana on mu tahelepanu kerge hajuma. Igatahes jain terveks.

Yks paev soidutas Paul meid oma paadiga saarele nimega Cham island kus elab umbes 500 inimest. Soime kohalikus peres (pilt tuleb hiljem) ning toit serveeriti mitte laual vaid porandal. Vietnamis syyaksegi nii. Hiljem, peale jalutuskaiku laksime kohalikku plasttoolidega kohvikusse (ma ei tea mis vark selle plastmoobliga siin on), mis pohimotteliselt oli kellegi kohaliku hoov.

Kaisime ka UNESCO world heritage listi kuuluva My Soni templeid kaemas. Oli nagu oli kui paris aus olla, erilist muljet ei jatnud.

Pigem oli meeldejaavam soit sinna sest olime Pauli autoga mis nagi valja selline:

Sellega soideti Vietnami soja ajal ja lausa uskumatu kui palju see inimesi mahutab. My Soni soites oli meid autos viis taiskasvanut ja kaks last :)

Peale My Soni suundusime kajakitega soitma ning kuna mina ja Kath oleme molemad ainult yks kord elus kajaki peal olnud siis suht raske oli otse soita. Peale poolt tundi rassimist ja teistest lootusetult maha jaades tekkis kyll tahtmine aerud vette visata. Jatkasime sellegipoolest ja tegime mitmeid peatusi erinevate saarte peal kus olid vaiksed kylad ja uudistasime ka seal asuvaid templeid. Lopuks pidasime yhe saare peal pikniku, mis oli umbes 25x10 m.

Mingi paev soitsime naiteks Danangi (Hoi An'ist umbes tunni kaugusel) kus Paul ja Kath said kokku kahe Vietnami soja ajal ameeriklaste heaks tootanud tolgiga, kes hakkavad Kathi/Pauli poolt valjatootatud sojatuuril giididena toole. Kaisime asja arutamas yhe harra kodus kuid ausona... mina ei tea kuidas need mehed giiditood tegema hakkavad sest ma ei saanud nende inglise keelest midagi aru. Lisaks on soda oma too teinud ning ega nad vaga palju raakida ei julge, mis sest, et nii palju aastaid on moodas kuid kogu see sojakoledus kummitab Vietnami elanikke tanase peavani.

Vietnam kui riik on aarmiselt korrumpeerunud ja nagu aru olen saanud, on siin asju ausal teel raske ajada. Naiteks ei ole voimalik maad osta sest kogu maa kuulub riigile ning seda saab ainult rentida, kuhu siis maja pysti panna. Kuigi vastav seadusandlus on taiesti olemas, voib riik selle siiski pohimotteliselt iga kell oma tahtmise jargi tagasi votta. Pidi paris tihti nii juhtuma kusjuures. Taoline olukord ei soosi valisinvestorite huvi Vietnamis ning hetkel pidavat mitmed ariettevotted ja rahvusvahelised organisatsioonid kas oma investeeringuid oluliselt karpima voi on hoopiski igasuguse tegevuse otsustanud lopetada.
Olukorda riigis kirjeldab ka paar nadalat tagasi toimunud juhtum kus mõisteti propaganda ja valitsuse tegevuse õõnestamise eest seitsmeks aaastaks vangi Vietnami eliitperekonnast parit tegelane nimega Cu Huy Ha Vu. Ta oli üks vahestest julgetest kes julges Vietnami peaministri kaks korda ebaseadusliku tegevuse eest kohtusse kaevata ja võimul oleva Kommunistliku Partei tegevust kritiseerida. Kuna teoorias ei saanud teda millegi eest karistada siis lavastati eelmise aasta lõpus olukord kus Vu väidetavalt jäi hotellis prostituudiga vahele ning pisteti kiiresti pokri. 4. Aprillil mõisteti Hanois täpselt poolepäevasel kohtuistungil (kus ei lastud Vu kaitsjatel isegi midagi tema kaitseks oelda) riigivastases tegevuses vangi. Hetkel on inimõiguste eest võitlevad organisatsioonid üle maailma tagajalgadel ning kindlasti kuuleb sest juhtumist veel.
Kogu valituse hirmupoliitika on teinud keskmise vietnamlase aarmiselt vaguraks sest naiteks ei nae linnapildis peaaegu yhtegi politseid. Nad on kyll olemas kuid erariietes ja keegi ei julge isegi moelda valitusvastaseid motteid, seda enam raakida neist kellegagi.

Ysna synge lopp seekordsele blogipostitusele kuid luban, et jargmine tuleb juba lobusam! :)

Kathryn ja Katrin Vietnamis seiklemas

Teisisõnu mina teen siin jälle oma tavalist tööd ehk tüütan kaks nädalat inimesi oma küsitlustega. Kathryni ülesanne on nõustada ühte kohalikku ökoturismi ettevõtet linnas nimega Hoi An, mille omaniku Pauli palvel töötab Kath välja turistidele mõeldud sojateemalist tuuri. 
Kuna kokku olen ma siin kuu aega siis otsustasin enne Hanoisse küsitlusi tegema siirdumist temaga Hoi An'i kaasa minna, sest kuna kohtusin Pauliga juba oma esimese Vietnami reisi ajal, oli ta lahkelt meile mõlemale tasuta majutust pakkuma.

Vietnami jõudmine (suunal Melbourne – Singapore – Saigon) ei möödunud muide viperusteta, sest meie lend Melbournest Singapore lükati neli tundi edasi, mis tähendas, et me poleks kuidagi Saigoni lennule jõudnud.
Jõudsime lopuks õnnelikult Singapori kus meid majutati 5-tärni hotellis ning pakuti tasuta süüa ja juua. Kuna nii pikk paus Singaporis ei olnud planeeritud siis mina isiklikult olin kogu olukorra üliõnnelik sest Austraaliast lahkudes olin end mentaalselt Vietnami hulluseks ette valmistanud kuid Singapori jõudes olin siiralt ja sügavalt üllatunud, et tegemist on Aasia riigiga, mis tundub nagu maapealne paradiis – kõik tundus niiiii ilus, niiiii puhas ja organiseeritud, kohalikud äärmiselt viisakad ja kenad, rääkisid inglise keelt (Singaporis on neli ametlikku riigikeelt kuid 80% elanikkonnast räägib inglise keelt esimese keelena), liiklus toimis nagu see ideaalis peaks toimima jne. Lugesin hiljem selle maa kohta natuke rohkem ning jah, tundub koht kus oleks päris hea elada :)

Lend Saigoni ja sealt edasi siselennuga Hoi Ani ligidal maandudes, ootas meid lennujaamas Paul kes sõidutas meid hotelli. Tee peal toimus väike briefing Vietnami teemadel ning sain teada palju põnevat kuna Paul on Vietnamis juba 15 aastat elanud ja oma turismiäri üritanud ajada. Tegemist on kahjuks väga korrumpeerunud riigiga, kus ausal kodanikul on raske ausalt äri ajada sest enamuse inimeste mentaliteet on raha nimel kõigil teistel nahk üle kõrvade tõmmata. Ükskõik mida üritatatakse kuskile ehitada, ca 30% investeeritud rahast kaob teadmata suunas ja raske on midagi ette võtta. Seadused ei maksa eriti midagi sest võidab see, kellel on kõige rohkem raha. 

Paul ise on aga üks huvitamaid inimesi, keda oma äraoleku ajal olen kohanud – usub siiralt karmasse ehk kõik mida teed, tuleb sulle ringiga tagasi, veendunud vegan (ehk järgmine samm taimetoitlasest kes ei söö isegi kala, muna ega midagi mis sisaldab piima jne. Veganid ei ole oma toitumisharjumustes nii ranged vaid isiklike eelistuste tõttu vaid usuvad, et seeläbi aitavad nad vältida kasvuhooneefekti ning säästa maailma, loomi jne.), ajab oma äri mitte ainult raha pärast vaid soovib oma kogukonda toetata ning üldse üks väga laia silmaringiga inimene, keda mul on au tunda. (PS! Mina isiklikult siiski ei plaani taimetoitlaseks või veganiks hakata!)

Üks turisti (mitte Vietnami kohalike!) jaoks meeldivamaid asju siia reisides on kindlasti see, et siin on uskumatult odav. Veel odavamaks teeb selle fakt, et Vietnami dong on kaotanud ca 25% oma väärtusest ja tulles Austraalist, kus dollar väärtus teeb pidevalt rekordeid, on päris hea tunne turist olla. Õlu maksab näiteks (sry, kalkuleerin kroonides) ca 5 EEKi, rikkalikule hommikusöögile kulutasin täna umbes 30 EEKi (ei, õlu ei käinud hommikusöögi juurde!), õhtusöök oli umbes 25... jne. Vietnami köök on muide väga maitsev ja mis kõige parem - tervislik! Mu vaieldamatu lemmik juba eelmisest korrast on kohalik supp pho', mida võib vabalt süüa nii hommiku, lõuna või õhtusöögiks.

Tänane päev ehk esimene peale meie kokku kahte päeva lendamist, oli suhteliselt laisk. Lõunatasime koos Pauli perekonnaga tema vegan restoranis, arutasime asju ning peale seda siirdusime rattaga Hoi Ani avastama. Ühes oma eelnevas postituses mainisin, et teine kord kuskile minna on märksa etem kui esimene ning pean taaskord oma arvamuse juurde jääma. Hoi An tundub juba nagu Pärnu :) Eks vaatab kuidas Hanoi teist korda tundub!