Sunday, April 3, 2011

Kathryn ja Katrin Vietnamis seiklemas

Teisisõnu mina teen siin jälle oma tavalist tööd ehk tüütan kaks nädalat inimesi oma küsitlustega. Kathryni ülesanne on nõustada ühte kohalikku ökoturismi ettevõtet linnas nimega Hoi An, mille omaniku Pauli palvel töötab Kath välja turistidele mõeldud sojateemalist tuuri. 
Kuna kokku olen ma siin kuu aega siis otsustasin enne Hanoisse küsitlusi tegema siirdumist temaga Hoi An'i kaasa minna, sest kuna kohtusin Pauliga juba oma esimese Vietnami reisi ajal, oli ta lahkelt meile mõlemale tasuta majutust pakkuma.

Vietnami jõudmine (suunal Melbourne – Singapore – Saigon) ei möödunud muide viperusteta, sest meie lend Melbournest Singapore lükati neli tundi edasi, mis tähendas, et me poleks kuidagi Saigoni lennule jõudnud.
Jõudsime lopuks õnnelikult Singapori kus meid majutati 5-tärni hotellis ning pakuti tasuta süüa ja juua. Kuna nii pikk paus Singaporis ei olnud planeeritud siis mina isiklikult olin kogu olukorra üliõnnelik sest Austraaliast lahkudes olin end mentaalselt Vietnami hulluseks ette valmistanud kuid Singapori jõudes olin siiralt ja sügavalt üllatunud, et tegemist on Aasia riigiga, mis tundub nagu maapealne paradiis – kõik tundus niiiii ilus, niiiii puhas ja organiseeritud, kohalikud äärmiselt viisakad ja kenad, rääkisid inglise keelt (Singaporis on neli ametlikku riigikeelt kuid 80% elanikkonnast räägib inglise keelt esimese keelena), liiklus toimis nagu see ideaalis peaks toimima jne. Lugesin hiljem selle maa kohta natuke rohkem ning jah, tundub koht kus oleks päris hea elada :)

Lend Saigoni ja sealt edasi siselennuga Hoi Ani ligidal maandudes, ootas meid lennujaamas Paul kes sõidutas meid hotelli. Tee peal toimus väike briefing Vietnami teemadel ning sain teada palju põnevat kuna Paul on Vietnamis juba 15 aastat elanud ja oma turismiäri üritanud ajada. Tegemist on kahjuks väga korrumpeerunud riigiga, kus ausal kodanikul on raske ausalt äri ajada sest enamuse inimeste mentaliteet on raha nimel kõigil teistel nahk üle kõrvade tõmmata. Ükskõik mida üritatatakse kuskile ehitada, ca 30% investeeritud rahast kaob teadmata suunas ja raske on midagi ette võtta. Seadused ei maksa eriti midagi sest võidab see, kellel on kõige rohkem raha. 

Paul ise on aga üks huvitamaid inimesi, keda oma äraoleku ajal olen kohanud – usub siiralt karmasse ehk kõik mida teed, tuleb sulle ringiga tagasi, veendunud vegan (ehk järgmine samm taimetoitlasest kes ei söö isegi kala, muna ega midagi mis sisaldab piima jne. Veganid ei ole oma toitumisharjumustes nii ranged vaid isiklike eelistuste tõttu vaid usuvad, et seeläbi aitavad nad vältida kasvuhooneefekti ning säästa maailma, loomi jne.), ajab oma äri mitte ainult raha pärast vaid soovib oma kogukonda toetata ning üldse üks väga laia silmaringiga inimene, keda mul on au tunda. (PS! Mina isiklikult siiski ei plaani taimetoitlaseks või veganiks hakata!)

Üks turisti (mitte Vietnami kohalike!) jaoks meeldivamaid asju siia reisides on kindlasti see, et siin on uskumatult odav. Veel odavamaks teeb selle fakt, et Vietnami dong on kaotanud ca 25% oma väärtusest ja tulles Austraalist, kus dollar väärtus teeb pidevalt rekordeid, on päris hea tunne turist olla. Õlu maksab näiteks (sry, kalkuleerin kroonides) ca 5 EEKi, rikkalikule hommikusöögile kulutasin täna umbes 30 EEKi (ei, õlu ei käinud hommikusöögi juurde!), õhtusöök oli umbes 25... jne. Vietnami köök on muide väga maitsev ja mis kõige parem - tervislik! Mu vaieldamatu lemmik juba eelmisest korrast on kohalik supp pho', mida võib vabalt süüa nii hommiku, lõuna või õhtusöögiks.

Tänane päev ehk esimene peale meie kokku kahte päeva lendamist, oli suhteliselt laisk. Lõunatasime koos Pauli perekonnaga tema vegan restoranis, arutasime asju ning peale seda siirdusime rattaga Hoi Ani avastama. Ühes oma eelnevas postituses mainisin, et teine kord kuskile minna on märksa etem kui esimene ning pean taaskord oma arvamuse juurde jääma. Hoi An tundub juba nagu Pärnu :) Eks vaatab kuidas Hanoi teist korda tundub!

1 comment: