Sunday, May 1, 2011

Elu Vietnamis...

.... ehk mis on "meie moodi" elamisega vorreldes teistmoodi. Plastikmooblit ma juba mainisin eks :)

Vietnamis on totaalne kommuunielu - tavaliselt elab mitu polvkonda yhise katuse all ning igast kodust on osaliselt ehitatud kas restoran voi pood. Kui poodi pole siis lyyakse ari pusti suvalisel tanavanurgal myyes voileibadest kuni ma ei tea milleni sest huvi korral parseldatakse kasvoi oma pyksid jalast. Aarmiselt ettevotlik rahvas kuid eks neil ei jaa muud yle kui keskmine palk on umbes 800 EEKi (sry, ykskord tuleb aeg kui hakkan eurodes motlema!)
Tulles kommuunielu juurde tagasi siis vietnamlased ei paista eriti privaatsust hindavat sest tavaliselt on majades elutoad ja isegi magamistoad esimesel korrusel, uksed parani lahti ja koik kes tanaval konnivad voivad naha terveid peresid telekat vaatamas, soomas, magamas, lastega mangimas, nende peale karjumas voi mida iganes.

Kuigi konniteed on taiesti olemas siis suuremas osas neid kondimiseks ei kasutata sest need on paksult mootorrattaid tais pargitud ja kui ongi vaba ruumi, siis on seal needsamad kurikuulsad plastiktoolid kus istub mustmiljon inimest, kes narivad sihvkasid, joovad mingeid varvilisi jooke ja sotsialiseeruvad. Kusjuures naljakas on see, et osad naised on naiteks end eriti yles loonud, meik naos, kontsad all, (volts)Gucci kaekotikesed napus ja istuvad neil pisikestel plasttoolidel sadade viisi ja sadistavad midagi oma linnukeeles. Ning mehed shikkides ylikondades.
Mootorrataste, tuhandete poodide ja restoranide vahel sebib palju armsaid vaikseid kutsasid kuid mitte alati ei soovi nad turistide ninnu-nannutamist. Kohtasin yhte Hollandi pliksi kes pidi paeva haiglas veetma peale suhtlust taolise kiskja-koeraga. Mul laks natuke paremini :)



Yks asi millest ma ei ole siiani aru saanud, on Vietnami naised vs. pidzaamad. Linnapildis kohtab sadade viisi naisi kes jalutavad, soidavad ratta/mootorrataga, teevad tood (nt. kohalikes baarides ettekandjatena) kandes samal ajal pidzaamasid - triibulisi, tapilisi, roosilisi, valgeid, kirjusid jne. Ei, nad ei ole just magamast tulnud voi kavatse seda teha, nad toepoolest kannavad neid tavaliste riiete pahe. Motlesin, et akki prooviks kah ja voibolla varsti kannavad pooled Austraalia/Eesti naised tanaval ning tool pidzaamasid voi oosarke. Tanada voite hiljem :)

Mingil moel tundub Vietnam kogu oma vastuolulisuse juures monikord nagu imedemaa kus asjad juhtuvad iseenest. Naiteks laks Kathil yksord rattaga soites miskit katki ja see lihtsalt keeldus tootamast. Meie taga soitev motikamees jai kohe meie korval seisma, jooksis esimesse restorani kust tuli valja teine mees koos mutrivotmega. Esimene loi motikale haaled sisse, soitis nelja tuule poole kui teine samal ajal tahtsa naoga mutrivotme vehkides ratta kahe minutiga korda tegi. Naeratas, yhmas midagi ja laks ara. Isegi raha ei tahtnud.
Teine kord kui seitsmekesi Pauli autoga My Soni templite juurest tagasi Hoi An'i joudsime, sai autol benss otsa ca 2 km enne loppsihtkohta ja jai lihtsalt keset teed seisma. Kuid sellest ei olnud midagi sest esimesest naiste riietepoest sai pudeliga bensiini osta ja soit vois hetke parast jatkuda.
Saigonis naiteks tuli yks naine ja pakkus meile raamatuid myya (koopiaid eksole). Ta kandis umbes meetripikkust raamatuvirna ning ma toesti ei tundnud vajadust midagi osta kuid ega neist ju niisama lihtsalt lahti ei saa. Ytlesin, et ma ei saa tema arisse panustada sest kui ma midagi ostaks siis ainult Paulo Coelho raamatuid. Selle peale viskas ta oma raamatud maha, kadus kuskile ja enne kui ma kymneni joudsin lugeda, seisis ta mu ees jargmise meetripikkuse virnaga kus olid AINULT Coelho raamatud! Eks ma siis olin sunnitud ostma ning loodan, et Paulo vaga ei pahanda sest ta on juba oma miljonid niigi teeninud. Samas mina veel ei ole.

Kuigi midagi myya yritatakse igal sammul siis yldjoontes on kogu kaup sama. Arutasime yhe inglase Mattiga seda kohalikus "pubis", mis oli pysti pandud yhe ristmikku lahedusse kus iga kahe minuti tagant yritas keegi kohalik klientidele miskit myya, et peaks hakkama vietnamlasi myygi ja turunduse alal koolitama ja nad voiksid reaalselt ka kasumit teenida. Sest keskmine westerner, kes tuli kohalikku plastikkrestorani olut jooma, ei taha kindlasti sinna korvale tykeldatud ananassi voi suhkrupalle osta. Samas mitte keegi sajast tanavakauplejast ei tulnud selle peale, et myya nt soolapahkleid voi muud taolist.

Elu Vietnamis voib olla vaga seiklusrohke kui oled blond pohja-Euroopa naisterahvas (ja ma pole isegi ju eriliselt blond) sest kohalike tahelepanu on sel puhul  garanteeritud. Kusjuures mitte ainult meest vaid ka naiste  poolt ja mul on ysna palju naljakaid seiku tanu sellele olnud. Muidu on koik OK, ainuke tyytu asi on see kui keegi otsustab mind kuskil valjas olles salaja pildistama hakata. Nyyd tean kuidas kuulsused end tunda voivad. Superstaari-Ott naiteks kui meie teda Sydney Eesti majas pildile yritasime jaadvustada. Meie kollektiivsed vabandused sulle, Ott! :)

No comments:

Post a Comment