Kuidas ma Austraalias valetama õppisin

OK... kui vaja valetasin ka enne Austraaliat kuid selleks, et ellu jääda, peab siin olles seda oskust tublisti parandama! :)
Kuna  juba nädala parast stardin taaskord Vietnami siis oli mul vaja enne reisi leida kiire sissetulekuallikas (et rohkem raha saaks Vietnamis raisata!) ning kuna kohustused mis hoiavad iga päev kaheksast viieni hõivatuna, on hetkel ikka veel minu jaoks vastuvõetamatud ja seetõttu välistatud, otsustasin proovida restoranitööd. Kuna taolist tööd on Melbournes lõputult (minu arust on siin igal kolmandal kohalikul oma kohvik, restoran voi catering firma) siis tundus idee hea.
Esimese asjana tegin omale sobiva CV, mille järgi olen põhimõtteliselt terve elu ettekandjana töötanud ning sõbrannast sai mu endine "ülemus ja soovitaja". Lisasin igaks juhuks oma CV-sse ka tema Eesti numbri (kuigi ta on hetkel samuti Austraalias), et juba ette välistada mõne eriti agara Austraalia restoraniomaniku soovi talt mu "töökogemuse" kohta küsida :)

Nii... kõik intervjuud kus käisin, ei kestnud vist kolme minutitki ja juba järgmisel päeval olin tööl. Esimene restoran oli väga mõnus iseenesest, v.a. fakt, et omanik oli minu arust peaaegu alkohoolik, kes hakkas juba ennelõunal Bloody Mary'sid jooma ning tema nägemus asjast oli selline, et palkab kellegi kes kolme inimese töö ühe inimese palga eest ära teeb. Jooksin ringi nagu elektrijänes ning kolmandal päeval teatas ta mulle, et otsib kedagi, kes oleks VEEL kiirem. (Muide ta töökuulutus on juba üle kuu aja netis üleval sest arvatavasti ta ei suuda alkoholivines olukorda adekvaatselt hinnata). Õnneks maksis ta mulle kogu mu teenitud palga ilma probleemideta välja ning pidin taaskord tõdema, et Austraalias on kerge raha teenida, sest teenisin kolme päevaga umbes kolmandiku oma Eesti kuupalgast.

Teine koht kuhu oma ühe Eesti sõbranna soovitusel läksin, oli vahendusfirma, kes otsib catering staffi erinevate ürituste jaoks. Tegemist on hoopis teise kaliibri ettevõttega sest nende kliendid on erinevad valitsusasutused, suurim kasiino- ja hotellikett Melbournes (võibolla kogu Austraalias, ma täpselt ei teagi), hotellid, konverentsikeskused, meelelahtusyritused (nagu Melbourne Cup nt.) jne jne.
Pidin minema hommikul kella 10ks intervjuule ning edasine toimus juba ultrahelikiirusel. Intervjuu 2 minutit (yhtegi minu poolt võlts CV-sse lisatud faktidest ei kontrollitud) ja küsiti kas tahan kell 15 oma esimese tööotsa saada (Jah, muidugi!) ning kohe kohustuslikele koolitustele ning voila! Kokteiliüritus Melbourne Convention and Exhibition Centeris. Vaatame kuhu järgmisena sest põnev on näha kuidas nii massiivsete ürituste köögipool ka valja näeb :)

Raske too Fijil ning suur Austraalia igatsus

Minu too- ja lobureis Fijil oli tais palju ehedaid emotsioone, seiklusi ja uusi kogemusi! Kuigi olen backpackerite kohta andmeid kogunud juba monda aega ja kokku kolmes erinevas riigis, siis seekord olin osaliselt ka ise no. seljakotireisija. Ning... see on lahedamaid reisimise viise yldse! :)

Enamus aja veetsin ma kahe koha vahel pendeldades - linnas nimega Nadi (asub peasaarel lennujaama ligidal, on peamine peatuspaik Fijile saabujate ja lahkujate jaoks kuid turismisihtkohana ei midagi erilist) ja Coral Coastil resordis nimega Beachouse. Kohti mida kylastasin, oli palju kuid need kaks olid mu peamised peatuskohad.

Nadil nautisin taielikku privaatsust sest elasin omaette toas kuid esimest korda Beachouse joudes olin nats ahmi tais kyll, sest ma ei ole kunagi hostelites peatunud. OK, olen aga mitte vooraste inimestega tuba jaganud. Kuid kokkuvottes sattusid minu kuuesesse tuppa vaid toredad inimesed ja sain kiirelt oma hirmust yle :)

Kuna ma olin oma (too)reisil yksi ja keegi too asjus kuklasse ei hinganud siis pean ausalt yles tunnistama, et vahel laks taitsa meelest ara, et laksin sinna tood tegema. Kui olin taidetud kysitlused katte saanud, siis need kuskile kotinurka kadusid sest mina olin kas rannas paikest votmas voi midagi muud ponevat tegemas.(Kui kellelgi tekkis kahtlus, et ma ei vota oma tood tosiselt, siis igaks juhuks mainin, et kogu too sai siiski tehtud) :)

Elu resortides kaib Fiji aja jargi aeglaselt ning inimeste vahel, kes seal peatuvad, tekib monus omalaadne synergia. Esimest korda Beachouse joudes tekkis meil kuuene kamp ning me tegime peaaegu et koike koos. 

Muuseas saime selgeks mida tegelikult tahendab "Fiji time" sest yksord plaanisime koik koos jala poodi minna, et omale ise hiljem ohtusook valmistada. Kohalikud selgitasid, et see on ca 3 km kaugusel. Peale tunni moodumist yhte kohalikku kylameest kohates saime teada, et ainult 15 min kondimist ja oleme kohal. Peale teist tundi seletas teine kohalik samuti, et pole midagi, ainult 15 min vaja veel kondida. Noh, peale 2,5h tundi joudsime kohale ning ostsime kohalikust "supermarketist" kiirnuudleid ja kuus veepystolit. Sest muud seal eriti polnud.
Seega 15 Fiji minutit voib vabalt meie aja jargi tahendada paart tundi. Teadmiseks kui kunagi Fijile peaksite sattuma.

Igal ohtul kell viis hakkas baaris happy hour ning minu lemmik olu Fiji Gold oli poole hinnaga. Lisaks suur sotsialiseerumine, erinevad mangud, jou- ja ilunumbrid basseinis, tants ja yhislaulmised ning midaiganes veel. Nii absoluutselt iga paev! No mul on ju maailma parim too! :)

Kuid nagu iga asi leiab lopu nii ka see osa minu Fiji seiklusest ning peaval, mil pidin Beachousest lahkuma (kyll ainult kolmeks paevaks) siis tunnistan ausalt yles, et tagasiteel Nadisse tihkusin bussis nutta. Mul oli NIIIII kahju neist inimestest lahkuda sest suure toenaosusega me enam ei kohtu kui igayks peale puhkust tagasi oma koju naaseb...

Peale Beachouse tundus elu Nadis eriti igav ja hall ning lugesin paevi, millal tagasi saan soita. Kuid uusi ponevaid inimesi kohtab igal pool ning esmaspaeval startisin vastleitud sobra Jasoniga tagasi Beachouse poole. Tegime vahepeatuse Sigatoka linnas ja umbes tunniajase matka mooda liivaluiteid. 

Ning elu Beachouses jatkus samasuguse hooga nagu varem kuid uute inimestega :)

Kuid inimene vasib koigest. Ka puhkamisest. Peale kolme nadalat juba ysna koduseks saanud Fijil tundsin sellist Austraalia-igatsust, et oli kohe! Igatsesin linnamelu ning oma Austraalia sopru.

Jargmiseks (too)sihtkohaks jalle Vietnam kuid seda umbes kuu parast! Backpackerid varisege! :)

It's Fiji time again! :)

Yhesonaga lugu selline, et olen jalle Fijil! Eesmark on peaaegu kolme nadalaga saada 200 kysitlust ning seekord saadeti mind siia taitsa yksi sest ma juba tean kuidas too kaib ning tanu esimesele kaigule tean ka inimesi, kes osaliselt antud projekti toetavad jne.
Saabusin kaks paeva tagasi ning teist korda siin olla on hoopis teine asi! Arvan, et peaksin absoluutselt igas maailma kohas kaima vahemalt kaks korda! Yldjuhul ei jaga ma kylastatavatest kohtadest esimesel korral erilist matsu sest koik need uued kohanimed, inimesed jne. on minu jaoks nagu yks suur infomyra. Alles teise korraga suudan ma info enda peas kinnitada ja tekib see "ahhaa!"-tunne :)
Nyyd oli Fijile saabudes hea tuttav tunne, juba tean kuhu minna, kust midagi odavamalt saada vms. Lisaks tundsin esimest korda elus seda, et kyll on tore raha raisata kui tuled kuskilt, kus elatustase on kordades kallim. Kui Austraalias soogipoes kaia, siis void kindel olla, et maksad end pooleks kui plaanid kasvoi paariks paevaks syya osta. Siin laks mu nagu igatahes naeru tais kui kohalikus poes oma taislaotud korviga kassasse joudsin :)

Eelmine kord veetsime enamus aja peasaarelt eemal vaikestel saartel, seekord jaan peasaarele aga liigun erinevates kohades. Neljapaevani olen kohas nimega Nadi Bay Resort, reede hommikul soidan backpackerite kohta nime Beachouse (asub Coral Coast'il). Edasine on hetkel veel lahtine.
Seni kuni olen Nadi Bays, yritan "ohvreid" leida louna paiku basseini aarest ning umbes 16-18.30 veedan yhes teises kohas mida turistid eelistavad. Ylejaanud aja sisestan kogutud andmed andmebaasi ja peale seda on vabakava.

Kui keegi arvab, et yksi voib siin igav olla tootada siis nii see kindlasti ei ole. Kuna mu tooks on raakida, raakida ja veelkord raakida (vooraste inimestega), siis mojub see koik eestlasliku tagasihoidlikkuse kadumisele imehasti. Seekord ei ole ka Jeffi ega Richardit kelle peale loota ja pean koigega ise hakkama saama. Tana naiteks kutsusin end taitsa ise yhe noormehe lauda sest ma ei viitsinud yksi oma praadi syya ning meil oli vaga ponev vestlus reisimise teemal. Joudsime molemad jareldusele, et reisimise puhul on alati olemas ka yks halb kylg - sa kohtad palju inimesi kellega sul tekib vaga eriline side ja saab palju nalja kuid vaga suure toenaosusega ei nae sa neid enam kunagi sest koik elavad maailma erinevates paikades.

Muide yletasin oma paevase kysitluste arvu tervelt kahekordselt ning ylemus Melbournes oli vaga rahul. Ma ise ka kui aus olla! Nyyd aga kaon tagasi toole, kuulmiseni! :)

Vinaka levu!

Australian Open

Nagu koik hasti teavad, toimub Melbournes Australian Open ning Melbourne eestlased kes vahegi said, laksid Kaiat toetama. Mang, mida mina vaatamas kaisin, oli Saksa tydruku vastu ning nagu eeldada voib, on Saksa populatsioon Austraalias suurem kui Eesti oma ning et Kaiat toetada, pidime tema ergutamiseks ekstra kisa tegema (mis keskmisele eestlasele on suhteliselt keeruline ylesanne). Raske oli oelda, kas meie algelisest kiskoorist miskit ka kasu oli. Ma pigem sydamest loodan, et me tema keskendumist sellega ei seganud :)

Joulud, aastavahetus, ConFest ja Sydney

Esialgse plaani jargi pidin jouludeks Melbournest ara soitma kuid plaanid muutusid ning joule tahistasime eestlaste seltskonnas koos jouluvana, luuletuste, kingituste ja eesti soogiga. Sellised nagid valja jouluvana ja Snegurotska:




Ylejaanud ei olnud vaga traditsiooniline (joule arvestades, muidu kyll) sest kella viieks hommikul kui koju joudsin, olime joudnud vahemalt viiest erinevast ooklubist labi kaia. Siin harjutame enne valjaminekut tantsusamme:

Kohe peale joule soitsin linna poole nimega Moulamein mille ligidal toimus festival ConFest, kus tootasin vabatahtlikuna. Moulamein on vaike linn (umbes 500 elanikku) ja seetottu vist piisavalt tahtsusetu koht, et minu telefonil polnud seal enam isegi levi :)

Festival ise toimus kaugel koigest asustatust keset metsa ja poldu vaikse joe aares kus ei olnud peaaegu mitte yhtegi voimalust valismaailmaga yhendust saada (v.a. yks satelliittelefon, mida kasutas ainult festivali korraldusmeeskond ning mille olemasolust tegelikult keegi teada ei tohtinud). Mina joudsin sinna neli paeva enne ametlikku algust ning koigi vabatahtlike ylesandeks oli aidata pohimotteliselt seinast seina ylesannetega.
Siin ma teen suurt kunsti ja yritan koos prantsuse pliksi Rebeccaga festivali plakateid maalida. Alloleval pildil on yks mu kunstiteostest naha ka.

ConFest kui festival on kaks korda aastas toimuv yritus, mida on vaga raske kirjeldada kui aus olla ning minu arust hipifestival ongi koige oigem sona mida kasutada. Kokku oli osavotjaid paari tuhande ringis. Festivali pohimote on promoda elustiili, kus iga inimene saab olla tema ise ehk sa void tunda end tapselt nii vabana kui syda lustib seni kuni sa ei ole kellegi suhtes vagivaldne voi agressiivne. Naiteks riiete kandmine festivali kaigus oli optional ja vahemalt pooled eelistasid neid mitte kanda. Mina siiski jatsin enda omad selga :)
Festivalil oli suur turg, kohvikud, rand, iseehitatud saun, mullivann jne. Lisaks toimus terve yrituse kaigus yle 800 erineva workshopi joogast, meditatsioonist, saksa rahvatantsust kuni misiganes teemani.
Allpool on naide mud tribe workshopist kus koik tegid end koigepealt mudavannis yleni mudaseks, ootasid kuni see ara kuivab, siis maaliti kehale misiganes pahe tuli ja joosti mooda laagrit ringi. Yhesonaga nagu suur lasteaed :)

Oositi toimus igas laagri osas erinev kogunemine: drum circle, fire dancing, yhislaulmised vms. Trummidiskol moodus muide ka mu aastavahetus, kus sajad inimesed tantsisid keset metsa ja pimedust :)

Peamine ylesanne oli osa paevast veeta infotelgis ja festivalikylalisi misiganes probleemide korral aidata voi siis leida inimene, kellele probleem delegeerida. Lisaks endale olin ConFestile meelitanud veel kaks eestlast (Eva ja Laur) kuid festivali kaigus avastasimine, et eestlasi oli laagris kokku umbes 10!

Kuid ilm... oli KUUM! Koige kuumemal paeval moodeti 46 kraadi viludas! Samal paeval muide juhtus miskit mis koiki ysna ara ehmatas. Sel paeval pidime festivali korraldajate kasul kaima mooda laagrit ja hoiatama inimesi IGASUGUSE tuletegemise eest sest teatavasti on metsatulekahjud Austraalias vaga tosine probleem. Kuna ilm on oli nii palav ja kuiv, telgid telgis kinni, oleks voinud igasugune vaike loke muutuda katastroofiks vaid mone hetkega. Mingi hetk mingil pohjusel oli polema lainud kellegi auto kuid onneks ei olnud see telkidele voi teistele autodele liiga lahedal ja olukord sai kontrolli alla. Aga jube oli kyll!

Muuhulgas oli seal ko-hu-ta-valt palju saaski!!! Ma pole mitte kunagi niimoodi saaskede poolt rynnatud kui seal! Lopuks, peale absoluutselt IGAT voimalikku kreemi, sain esmaabitelgust kaks vaikest sinist tabletti millel olid kahjuks ka korvalmojud. Need tegid eriti uimaseks ning kuna oli aasta viimane paev, siis pohimotteliselt lugesin minuteid kuni keskkoo ja kohustusliku "head uut aastast sulle ka!"-ni ning tuigerdasin oma telki kust ma tulin valja parast 10 tundi und. Hommikul seadsin sammud tagasi esmaabitelki ning noudsin uut doosi. Saingi ja paev moodus samasuguses uimas. Kas see mind aitas, selles pole kindel. Kindlalt aitas aga aastavahetuse tuksi keerata! :)

Oma eelnevates blogipostitutes mainisin, et aastavahetuse veedan Sydneys kuid tegelikkuses muutsin oma meelt sest raske oli kuskil metsas tolmusena ringi joostes end Sydney peolainele lylitada. Yks vabatahtlikuna tootav tegelane aitas mul keset metsa internetti saada ja sain pileti paar paeva edasi lykata. Iseenesest nagi see koik vaga koomiline valja kuidas me internetti kasutada saime. Selleks pidime mootorrattaga yhte vanasse kyyni soitma, sealt leidsime pikendusjuhtme mille vedasime kyynist oue, lapaka kylge kinnitasime antenni millega see tegelane redelil kuskil katuse all jolkus kui mina samal ajal keset umbrohtu kipaka tooli peal kyyni korval oues pileteid ymber bookisin :)

Tagasisoit festivalilt Melborune muide paris ilma viperusteta ei kulgenud. Sain kyyti yhe tegelase Terry autos kuid kuna soita oli vahemalt kuus tundi, siis peale kolmandat tundi otsustasin magada. Paris edukalt kusjuures kuid arkasin selle peale, et olime teelt valja soitnud. Onneks midagi ei juhtunud kuid Terry tunnistas yles, et oli eelneval ool vaid kaks tundi maganud ning ta oli korra autoroolis magama jaanud. Kuna mul oli kindel plaan yhes tykis ja tervena Melbourne jouda ja sealt edasi Sydneysse, joudsime kokkuleppele, et ta viib mu hoopis lahedalasuva Bendigo linna raudteejaama ja lahen sealt rongiga parem edasi.


Sydney…

… on toeliselt lahe linn! Ning siinoldud vahem kui nadalaga kohtasin nii palju eestlasi, et tunne oli nagu oleks tagasi koju joudnud. Muuhulgas kohtasin seal yhte endist tookaaslast Kadrit ja yhte toredat sopra Mihklit kes elab oma perega seal juba mitu aastat J
Yks lobusamaid yritusi oli Kivirahu etendus Sydney Eesti Majas, kus mangisid Egon Nuter ja Andrus Vaarik.

Arge pange mu moosinagu tahele, ilmselgelt olen ahmi tais, et nii kuulsa harraga yhele pildile sain. Tundub, et ka Tiiu on elevil :)

Tahendab… etendus ise oli ytleme… huvitav. Toredaks tegi kogu yrituse tegelikult see, et lopuks jaid sinna viimased kanged Eesti noored ja koigi tuju laks aja moodudes ysna paremaks. Plaanisime kyll vaikset ohtupoolikut kuid just kui asusime end minema sattima, astus sisse Eesti superstaar Ott kes kukkus klaveril improviseerima. Minu maletamist mooda ta vist eriti oma repertuaari ei esitanudki, selle asemel parodeeris teisi tuntuid Eesti lauljaid ning ylejaanud seltskond kas huilgas kaasa voi naeris koht koveras. Ott ei tea, et me temaga yhele pildile yritame jaada kuid tahtsime tema staarisarast natuke koik osa saada J

20.12

Nii... mis vahepeal toimunud on...
Esiteks olen kovasti tood rabanud teha sest Fiji ja Vietnami asjad on vaja enne joule lopetada. Nendega on nyydseks OK ning see tahendab samas ka seda, et jargmised 30 paeva ei pea ma tood tegema. Ma ei pea isegi tootegemise peale motlema! :)

******

Muidu ponevaid syndmusi... Detsembri alguses oli Melbournes U2 kontsert kuhu mul onnestus minna. Kuna ma tegelt ei ole eriliselt suur vabaohukontsertite fann sest mind ajab kogu see suvaliste inimeste vastu pressimine mitme tunni jooksul ysna narvi siis tegelikkuses osutus kogu yritus aarmiselt postiivseks. Ehk on Eestis taoliste kontsertide korraldmise juures probleem selles, et kui moni rahvuvaheline artist meil kontserdi annab, siis tuleb pool rahvast sinna kokku ning koik lihtsalt ei mahu laululavale voi Saku suurhalli ara ning ongi tunne, et enamus aja voitled puhta ellujaamise eest kui naudid kontserti. Siin toimus U2 kontsert kahel paeval, suuremal staadionil ning meil onnestus ysna lava lahedale saada ning terve kontserdi aja vabalt kaasa tantsida sest ruumi oli piisavalt! Vaga lahe kontsert ja tore seltskond! :)

*******
Tegelikkuses peaksin hetkel olema Milduras abiks yhte festivali korraldamas kuid tanu teatud ootamatutele asjaoludele olen ikka veel Melbournes. Loodetavasti siiski stardin kahe paeva parast. Yritus toimub pohimotteliselt kuskil peaaegu metsas. Tagasi tsivilisatsiooni tulen sealt kuu lopus ning stardin 30.12 Sydneysse kuhu jaan ysna pikalt. Ma ei joua ara oodata sest koik kes Sydneys kainud on, ytlevad, et see on eriliselt lahe koht! :)
Internetti ma enne aastavahetust ei kasuta, seega soovin etteruttavalt koigile haid joule! Kel eriti suur igatsus peale tuleb, saab mind mu mobiililt katte (number kuskil eelnevas blogi sissekandes) juhul kui ma Mildura metsas levis olen :)

Melbourne Eesti Maja

Eelmisel pyhapeaval oli Melbourne Eesti Majas yritus, mille eesmark oli saada voimalikult palju eestlasti yhte kohta ning panna nad raakima oma lugu, miks ja kuidas nad Austraaliasse sattusid. Enamus kohaletulnud inimestest olid peale II Maailmasoda Austraaliasse migreerunud, ylejaanud olid Working Holiday viisaga noored, kellel enamuses yks ja sama pohjus Eestist lahkumiseks - majanduslangus ja reisikihk.
Peale ametlikku osa laks noorem seltskond edasi parki piknikule: