Palju onne! Linn uppus inimestesse kes olid koik tulnud Hanoi 1000 aastapaeva tahistama. Kui see linn on niigi ylerahvastatud, siis voite ette kujutada mis tahistamise ajal juhtus. Kuid mina ja mu vastleitud sobrad ei lasnud sest end heidutada ja trygisime labi tuhandete inimeste, et voimalikult palju oma silmaga naha. Lisage palavus, yle keskmise ohuniiskus ja kohalike meile suunatud tahelepanu (sest Aasia inimeste jaoks on blond eurooplane toeline haruldus ning iga kolmas tahtis meiega pilti teha) ning te saate aru, et me viimased paevad olid rasked :)
Kuigi minu viimased peavad Vietnamis oli yks suur pidu, siis viimane paev Hanois toi natuke nukramaid hetki.
Nimelt kui mitmed kurvad hyvastijatud said tehtud, asjad pakitud, votsime takso ja kihutasime lennujaama poole. Olime niigi hiljaks jaamas kui yhel hetkel avastasime, et meie taiesti umbkeelne taksojuht soidab taiesti vastupidises suunas. Vaatamata meie pingutustele ja kehakeelele ei saanud ta aru, et tahame lennujaama poole soita (markuseks - Aasias ei ytle keegi turistile "ei", isegi kui pole orna aimugi mida soovitakse sest raha on neile koige olulisem). Ainuke variant oli uus takso leida ning kuna me olime suures ajahadas siis kokkuvotvalt jai minu seljakott autosse ning lootus seda katte saada haihtus siis, kui autouks kinni loodi :(
Selles kotis oli koik see koige tahtsam, mida yks inimene soovib reisides endaga lennukisse kaasa votta ehk siis mu laptop, fotokas, rahakott, koik dokumendid (v.a. pass, mis paastis mind suurematest probleemidest), kosmeetika jne. Lisaks jaimegi oma lennukist maha...
Olukord tundus suht lootusetu, sest tanu Hanoi pidustustele olid koik lennud puupysti tais ja meil ei onnestunud end jargmise nelja Saigoni lennu peale mahutada. Onneks saime viienda peale tunde hiljem aga meie room oli yyrike sest Saigoni joudes saime teada, et meie lend Austraaliasse (Darwinisse) oli tyhistatud. Nagu mu paev poleks saanud enam hullemaks minna...
Umbes neli bussitait inimesi viidi vastvalminud Moevenpick hotelli ning koigile kaaskannatajatele teavitati uudis, et neil on voimalik pakkuda tuba ainult kahele inimesele korraga ja koik. Oleksite pidanud kuulma seda kisa ja ahvardusi, sest niigi vasinud ja tydinud inimesed keeldusid voorastega tuba jagamast. Moistilik iseenesest. Koik see kestis kokku umbes 2 tundi ning mina otsustasin, et mina ilma voitluseta alla ei anna ning nouan OMA tuba! Umbes 7 inimest tegid sama ning kui koik allaandjad olid oma uute vastleitud paarilistega tubadesse lainud, siis saime me oma single room votmed :)
Hotell ise oli taiesti viimase peal, voisime seal olla terve jargmise paeva kuni jagmise lennuni ning lisaks tegi Jetstari kinkekaart mu tuju natuke paremaks :) Elu laheb edasi, koik mu kotis olnud asjad on asendatavad sest pass ja tervis on ikka olemas!
Arusaadavatel pohjustel pilte pole mul voimalik lisada hetkel kuid teen seda siis kui mu Hanois leitud sobrad need mulle saadavad.
No comments:
Post a Comment