Yks paev soidutas Paul meid oma paadiga saarele nimega Cham island kus elab umbes 500 inimest. Soime kohalikus peres (pilt tuleb hiljem) ning toit serveeriti mitte laual vaid porandal. Vietnamis syyaksegi nii. Hiljem, peale jalutuskaiku laksime kohalikku plasttoolidega kohvikusse (ma ei tea mis vark selle plastmoobliga siin on), mis pohimotteliselt oli kellegi kohaliku hoov.
Kaisime ka UNESCO world heritage listi kuuluva My Soni templeid kaemas. Oli nagu oli kui paris aus olla, erilist muljet ei jatnud.
Pigem oli meeldejaavam soit sinna sest olime Pauli autoga mis nagi valja selline:
Sellega soideti Vietnami soja ajal ja lausa uskumatu kui palju see inimesi mahutab. My Soni soites oli meid autos viis taiskasvanut ja kaks last :)
Peale My Soni suundusime kajakitega soitma ning kuna mina ja Kath oleme molemad ainult yks kord elus kajaki peal olnud siis suht raske oli otse soita. Peale poolt tundi rassimist ja teistest lootusetult maha jaades tekkis kyll tahtmine aerud vette visata. Jatkasime sellegipoolest ja tegime mitmeid peatusi erinevate saarte peal kus olid vaiksed kylad ja uudistasime ka seal asuvaid templeid. Lopuks pidasime yhe saare peal pikniku, mis oli umbes 25x10 m.
Mingi paev soitsime naiteks Danangi (Hoi An'ist umbes tunni kaugusel) kus Paul ja Kath said kokku kahe Vietnami soja ajal ameeriklaste heaks tootanud tolgiga, kes hakkavad Kathi/Pauli poolt valjatootatud sojatuuril giididena toole. Kaisime asja arutamas yhe harra kodus kuid ausona... mina ei tea kuidas need mehed giiditood tegema hakkavad sest ma ei saanud nende inglise keelest midagi aru. Lisaks on soda oma too teinud ning ega nad vaga palju raakida ei julge, mis sest, et nii palju aastaid on moodas kuid kogu see sojakoledus kummitab Vietnami elanikke tanase peavani.
Vietnam kui riik on aarmiselt korrumpeerunud ja nagu aru olen saanud, on siin asju ausal teel raske ajada. Naiteks ei ole voimalik maad osta sest kogu maa kuulub riigile ning seda saab ainult rentida, kuhu siis maja pysti panna. Kuigi vastav seadusandlus on taiesti olemas, voib riik selle siiski pohimotteliselt iga kell oma tahtmise jargi tagasi votta. Pidi paris tihti nii juhtuma kusjuures. Taoline olukord ei soosi valisinvestorite huvi Vietnamis ning hetkel pidavat mitmed ariettevotted ja rahvusvahelised organisatsioonid kas oma investeeringuid oluliselt karpima voi on hoopiski igasuguse tegevuse otsustanud lopetada.
Olukorda riigis kirjeldab ka paar nadalat tagasi toimunud juhtum kus mõisteti propaganda ja valitsuse tegevuse õõnestamise eest seitsmeks aaastaks vangi Vietnami eliitperekonnast parit tegelane nimega Cu Huy Ha Vu. Ta oli üks vahestest julgetest kes julges Vietnami peaministri kaks korda ebaseadusliku tegevuse eest kohtusse kaevata ja võimul oleva Kommunistliku Partei tegevust kritiseerida. Kuna teoorias ei saanud teda millegi eest karistada siis lavastati eelmise aasta lõpus olukord kus Vu väidetavalt jäi hotellis prostituudiga vahele ning pisteti kiiresti pokri. 4. Aprillil mõisteti Hanois täpselt poolepäevasel kohtuistungil (kus ei lastud Vu kaitsjatel isegi midagi tema kaitseks oelda) riigivastases tegevuses vangi. Hetkel on inimõiguste eest võitlevad organisatsioonid üle maailma tagajalgadel ning kindlasti kuuleb sest juhtumist veel.
Kogu valituse hirmupoliitika on teinud keskmise vietnamlase aarmiselt vaguraks sest naiteks ei nae linnapildis peaaegu yhtegi politseid. Nad on kyll olemas kuid erariietes ja keegi ei julge isegi moelda valitusvastaseid motteid, seda enam raakida neist kellegagi.
Ysna synge lopp seekordsele blogipostitusele kuid luban, et jargmine tuleb juba lobusam! :)
No comments:
Post a Comment