Melbourne Eesti Maja

Eelmisel pyhapeaval oli Melbourne Eesti Majas yritus, mille eesmark oli saada voimalikult palju eestlasti yhte kohta ning panna nad raakima oma lugu, miks ja kuidas nad Austraaliasse sattusid. Enamus kohaletulnud inimestest olid peale II Maailmasoda Austraaliasse migreerunud, ylejaanud olid Working Holiday viisaga noored, kellel enamuses yks ja sama pohjus Eestist lahkumiseks - majanduslangus ja reisikihk.
Peale ametlikku osa laks noorem seltskond edasi parki piknikule:

November

Blogipidamisega on pikk paus olnud kui pohjust muretsemiseks pole - minuga on koik hasti, olen puhanud ja onnelik ning eluga hetkel igati rahul! :)
Vahepeal olen tutvunud paljude toredate inimestega ning maailma vaiksust toestas yks teinegi naljakas vahejuhtum. Nimelt pidin minema yhele housewarming party'le, kus ma tegelikult ei tundnud mitte kedagi kuid kuna ma olin selle aja peale Melbournes olnud vaid kolm nadalat, tahtsin kindlasti minna, et uusi kontakte luua. Labi ime ma ei eksinudki ara vaid leidsin oige maja taitsa ise yles ning majale lahenedes yritasin ettevaatlikult sisse hiilida... ja ESIMENE inimene keda ma sisse astudes kohtasin, oli tuttav Eestist keda ma polnud umbes 8 aastat nainud! :)

Ma ei ole veel palju Austraaliat avastada joudnud kuid Melbourne on elamiseks vaga lahe koht kuna see on nii mitmekesine! Naiteks Fitzroy hipilikus linnaosas Itaalia restoranis itaallasest baarmaniga lobisedes voib vabalt meelest minna, et sa oled siiski Austraalias, mitte Itaalias. Siinolles ei saa kindlasti olla hetke, et ei tea kuhu kohvikusse voi restorani minna sest neid on lihtsalt niiiiii palju ja niiiiii lahedaid :) Pigem on mul mure, et ma ei joua igale poole kuhu tahaksin minna! Samas... negatiivse poolena voib Austraalias valjaskaimise kohta tuua meeste diskrimineerimise. Yldjuhul on igal keskmisest paremas kohas uksel turva kes otsustab kes saab sisse ja kes ei saa. Naisterahvastel pole sissesaamisega probleeme kuid meestel ei pruugi nii hasti minna sest nii nagu mulle kohalikud selgitasid, siis naisi eelistatakse seetottu, et nad ostavad baarist kallimaid kokteile kui mehed ning tekitavad ka vahem probleeme kui mehed. Igatahes on see minu arust natuke kummaline konseptsioon.
Shopping - Melbourne on selles suhtes iga naise unistus, seda voin lubada! Unustage suured ostukeskused oma stampkaupadega! Palju ponevam on spetsiaalsetel shopping street'idel end disainerpoodides ogaraks shopata :)

Yle kuu siin olnud oskan juba linnas enamvahem ringi liigelda, mille yle vaga uhke olen! (arvestades milline orienteerumishalvik ma olen). AINUKE asi mis mind absoluutselt hulluks ajab on igasugune byrokraatia sest mul ei ole lihtsalt kannatust igasuguse paberimajandusega jannata. Mida aga palju... Samas kannatavad seetottu ka minu kallid sobrad, kes on pikemalt Austraalias elanud ja teavad kuidas asjad tootavad (siinkohal erilised tanud Jaanusele Sydneysse, keda ma vaiksemate ja suuremate asjade puhul igal voimalusel tyytan!) :)

Jargmine kord kirjutan kui mu joulu- ja aastavahetuse plaanid on paigas. Kui laheb nii nagu plaanin, saab ponev olema! Kuid sellest mitte enne, kui koik on planeeritud!

Eestlased igal pool!

28.10.10
Esimesed kaks nadalat Melbournes on moodunud suhteliselt vaikselt sest tegelikult olen terve see aeg haige olnud. Soin ara koik tablakad, mis mul kaasas olid aga tervis laks ikka ainult hullemaks ning lopuks andsin alla ja tundub, et nyyd on enamvahem OK. Aga muidugi oli mul vaja isegi haigena kinno, linna ja kohtumistele minna sest nii ponev on koik! :)
Paar paeva tagasi oli meil ka vaike eestlaste kohtumine, kus sain kokku kahe eesti tydrukuga. Niipea kui hakkasime oma Eesti tuttavatest raakima, tuli valja, et nad mitte ei tunne lihtsalt mu tuttavaid vaid lausa esimese ringi sopru, kellega Tallinnas koige rohkem aega veetsin. Aga noh, mis seal ikka muud oodata :)

Toost nii palju, et nyydsest on mul ametlik too Monash University' s ehk koik Fijil ja Vietnamis tehtud kysitlused ja intervjuud tuleb kirja panna. Tood on palju aga tooaeg on paindlik ning voin seda teha yksoik kus teha. Peaasi, et tehtud saab. Teine too on yhes kohvikus, kust ametlikult alustan jargmisest nadalast.
Kontoritoole ei kandideeri ma vahemalt jargmise poole aasta jooksul! Olen nous koike muud tegema sest mul on igasugustest exceli tabelitest ja systeemidest ja millest iganes nii blokk ees, et isegi maailma parim palk ei motiveeriks mind hetkel taolist tood tegema! Muide ma ei ole ainuke selline siin - terve Austraalia on endiseid edukaid kontorirotte tais, kes on end kodus nii yle tootanud, et tundsid taoline pikk too- ja puhkusereis on ainuke valjapaas nende jaoks. Ning ma tootan hetkel statistikaga, mis mu vaidet toestab! Endised kontorirotid, yhinege! :)
Minu plaan? Teha tood nii kaua kuni ma sellest roomu tunnen, reisida mooda Austraaliat ja Aasiat. Aasias tahaks teha Eesti suve paiku vabatahtlikku tood aga sellest on veel vara raakida. Alles siis plaanin uuesti "paris" tood tegema hakata.

Melbourne

Vaatamata mitme minu sobra arusaamisele, et Melbournes on soe ja paikesepaisteline, asi nii ei ole :) Austraalia talv pole veel labi ja arvan, et hetkel on siin umbes sama ilm mis teil Eestis. Ainuke vahe, et siin laheb tasapisi jarjest soemaks.
Joudsin eile ning esimesed paevad on moodunud erinevate asjatoimetuste tahe all. Nadala lopus lahen barista kursustele, sest tahan lisaks Fiji ja Vietnami projektile ka lisatood leida. Aasias on ju veel palju maid, mida tahan avastama minna :)
Maailm on vaike koht ning tana sain siin kokku yhe Shoti preiliga keda kohtasin Fijil ning nadalavetusel on tulemas yritus, kuhu tuleb veel teisigi Fijilt tuttavaid inimesi.

PS! Minu uus mobiilinumber Austraalias on +61 432 059 148

Hanoi 1000 aastat vana

Palju onne! Linn uppus inimestesse kes olid koik tulnud Hanoi 1000 aastapaeva tahistama. Kui see linn on niigi ylerahvastatud, siis voite ette kujutada mis tahistamise ajal juhtus. Kuid mina ja mu vastleitud sobrad ei lasnud sest end heidutada ja trygisime labi tuhandete inimeste, et voimalikult palju oma silmaga naha. Lisage palavus, yle keskmise ohuniiskus ja kohalike meile suunatud tahelepanu (sest Aasia inimeste jaoks on blond eurooplane toeline haruldus ning iga kolmas tahtis meiega pilti teha) ning te saate aru, et me viimased paevad olid rasked :)
Kuigi minu viimased peavad Vietnamis oli yks suur pidu, siis viimane paev Hanois toi natuke nukramaid hetki.
Nimelt kui mitmed kurvad hyvastijatud said tehtud, asjad pakitud, votsime takso ja kihutasime lennujaama poole. Olime niigi hiljaks jaamas kui yhel hetkel avastasime, et meie taiesti umbkeelne taksojuht soidab taiesti vastupidises suunas. Vaatamata meie pingutustele ja kehakeelele ei saanud ta aru, et tahame lennujaama poole soita (markuseks - Aasias ei ytle keegi turistile "ei", isegi kui pole orna aimugi mida soovitakse sest raha on neile koige olulisem). Ainuke variant oli uus takso leida ning kuna me olime suures ajahadas siis kokkuvotvalt jai minu seljakott autosse ning lootus seda katte saada haihtus siis, kui autouks kinni loodi :(
Selles kotis oli koik see koige tahtsam, mida yks inimene soovib reisides endaga lennukisse kaasa votta ehk siis mu laptop, fotokas, rahakott, koik dokumendid (v.a. pass, mis paastis mind suurematest probleemidest), kosmeetika jne. Lisaks jaimegi oma lennukist maha...
Olukord tundus suht lootusetu, sest tanu Hanoi pidustustele olid koik lennud puupysti tais ja meil ei onnestunud end jargmise nelja Saigoni lennu peale mahutada. Onneks saime viienda peale tunde hiljem aga meie room oli yyrike sest Saigoni joudes saime teada, et meie lend Austraaliasse (Darwinisse) oli tyhistatud. Nagu mu paev poleks saanud enam hullemaks minna...
Umbes neli bussitait inimesi viidi vastvalminud Moevenpick hotelli ning koigile kaaskannatajatele teavitati uudis, et neil on voimalik pakkuda tuba ainult kahele inimesele korraga ja koik. Oleksite pidanud kuulma seda kisa ja ahvardusi, sest niigi vasinud ja tydinud inimesed keeldusid voorastega tuba jagamast. Moistilik iseenesest. Koik see kestis kokku umbes 2 tundi ning mina otsustasin, et mina ilma voitluseta alla ei anna ning nouan OMA tuba! Umbes 7 inimest tegid sama ning kui koik allaandjad olid oma uute vastleitud paarilistega tubadesse lainud, siis saime me oma single room votmed :)
Hotell ise oli taiesti viimase peal, voisime seal olla terve jargmise paeva kuni jagmise lennuni ning lisaks tegi Jetstari kinkekaart mu tuju natuke paremaks :) Elu laheb edasi, koik mu kotis olnud asjad on asendatavad sest pass ja tervis on ikka olemas!

Arusaadavatel pohjustel pilte pole mul voimalik lisada hetkel kuid teen seda siis kui mu Hanois leitud sobrad need mulle saadavad.

Esimesed muljed Hanoist

25.09

Kuna mul on terve päev täna vaba siis mõtlesin pikalt mida ette võtta ning kultuuriinimene nagu ma olen, sai minu esimeseks eesmärgiks kohaliku kaubanduskeskuse külastamine :) Sularaha oli mul täpselt 500 000 dongi, seega olles pooleldi miljonär, mõtlesin, et teen oma shoppingu kiiresti ära ning peale seda hea päris kultuuriväärtustele pühenduda :)

Etteruttavalt võin mainida, et selle rahaga ma kedagi pahviks ei löönud (Eesti Panga kodukalt ei leidnud ma kahjuks dongi väärtust kroonides) aga pakun, et see on ca paarsada krooni või natuke rohkem. Teiseks ei olnud midagi väga sest kulda-karda täis kaubanduskeskusest osta ka. (Õnneks!) 

Reisides olen ära õppinud, et parim viis tüütutest kohalikest lahtisaamiseks on teeselda, nagu sa teaksid täpselt kuhu lähed või mida sa teed (töötab 99%!). Tehnika töötas ka Hanoi tänavatel vaatamata sellele, et olin erinevatest reisikirjadest vastupidist lugenud. 

Vietnami liiklus on ikka paras hullumaja! Võite ise ette kujutada, kui rahvaarv on rohkem kui 80 miljonit inimest. Kuigi tihtipeale pidi mul suuremate ristmikute ületamisel süda saapasäärde vajuma, säilitasin kogu aeg oma näilise enesekindluse sest nagu paljud reisisellid Fijil soovitasid, siis tuleb siin teed ületada nii, et vaatad ainult otse ja lihtsalt kõnnid sest liiklus korraldab end sinu ümber ise ümber :)

Tänavad on tihedalt üksteise järel täis erinevaid poode, toitlustukohti (süüakse otse tänaval selle hullumeelse liikluse ja tuututamise taustal), mootorrataste/ autode paranduskohti jne. Kuigi mul hakkas kõht tühjaks minema, ei ostaks ma vist sellistest kohtadest süüa ka siis kui pilt päris eest ära hakkaks minema sest enamus neist kohtadest olid parajalt räpased. Samas ei ole eelmainitu kindlasti minupoolne halamine! Mulle ei meeldigi ainult ilusates kohtades käia vaid tahangi näha kohti nagu nad on. Lihtsalt selle söögiasja... lahendaks siin teistmoodi kuidagi :)

Pikalt seekord ei kirjuta sest nüüd süüvin natuke Vietnami ajaloo lugemisse, et rohkem teada saada ja et paremini Vietnami hoomata. 

Sama päeva õhtul

Tänase päeva õppetunniks on eelarvamustest lahtiütlemine sest juba neli tundi hiljem sõin oma sõnu.
Kui ma päeval mööda Hanoid jalutasin ja neist nn. restoranidest mööda jalutasin, mõtlesin, et arvatavasti söövad seal inimesed kellel pole üldse raha vms. Miks nad muidu sellistes kohtades söövad. Läksin ise oma peenesse hotelli viimasel korrusel asuvasse katusekohvikusse ja tellisin lõunaks maitsva smootie.
Õhtul pidid meid austraallased Mel ja Phil (kes elavad koos kolme lapsega juba aastaid Vietnamis) õhtusöögile viima ning olin väga kindel, et küll nemad juba mingeid lahedaid Hanoi restorane teavad. Läbi selle hullumeelse liikluse ja eluga riskides ristmikke ületades jõudsime lõpuks tänavani, kus kõik kõnniteed olid neidsamu "vabaõhurestorane" paksult täis. Raske öelda, kus üks algas või lõppes. Mel ja Phil astusid (põhimõtteliselt üle inimeste) ühte neist sisse ja esimese hooga mõtlesin, et nad teevad nalja (sest austraallastele meeldib nalja teha eksole). Ma olin valmis juba iroonilist kommentaari tegema a la "stiilis, et hea nali küll aga öelge nüüd, kuhu me päriselt lähme" aga õnneks sain sõnasabast viimaselt hetkel kinni kuna sain aru, et just seal me õhtust söömegi... sajad inimesed üksteise kõrval nii, et ruumi liigutada pole istumas plastmassist toolide otsas (umbes 20 cm kõrgused), lauad samuti plastmassist, maapind kõikvõimalikku sodi täis (kasutatud salvrätid, õllepudelikorgid, toidujäätmed jne.), teenindajad kihutamas edasi-tagasi...
Imekähku olid meilt tellimused võetud, kohalikud õlled ees ning kaks minutit hiljem ka tükeldatud liha ja särisev pann laual, kus oma liha ise praadisime. Nagu ka pildilt näha, pole ma esimesest ehmatusest veel päris üle saanud :)

Sama "restoran" seest poolt:

Kuid sõin kõik korralikult ära sest toit oli väga maitsev ning mingeid komplikatsioone ei samal ega järgmisel päeval ei järgnenud :)
Kõige raskem oli harjuda sellega, et kõik mittevajalik tuligi maha visata. Lõpuks aga lasin lapsepõlves päheraiutud õpetusel, et prügi pole ilus maha visata, minna, ja virutasin isegi pulgad peale söömingut järgi! (Ärge muretsege, kõik see sodi pühiti ming hetk kokku) :)
Igatahes... see õhtusöök oli kindlasti üks ehedamaid Aasia kogemusi ning olen meie võõrustajatele väga tänulik! Olgu mainitud, et lähen ka edaspidi taolistesse kohtadesse sööma :)

26.09

Cat Tien National Park

Tänane päev möödus pea täielikult reisimisele – äratus oli 4.30, kell 6.00 lennujaamas, 9.00 maandusime Saigonis ja sealt 4h autoga Cat Tieni. Miks? Jeff/Phil töötavad konsultantidena eelmainitud rahvuspargi jaoks. Lisaks on meiega kohalik tõlk ja praktikant Lan, keda naete alloleval pildil:

Mina olen kah „praktikant“ J Teisisõnu kuna peame niikuinii Saigonis ja Hanois backpacker’eid küsitlema, siis mul oli võimalus Cat Tieni kaasa minna ning see tundus põnevam kui üksi Hanoisse või Saigoni kuskile hostelisse jääda.

Kohale jõudes toimus kiire koosolek rahvuspargi juhatajaga ning kohe asusime uuesti teele. Sihtkohaks pargis asuv Crocodile Lake, kus pidime ka öö veetma. Minek oli üsna vaevaline – kõigepealt 20 min autsosõitu ning edasi matkamine läbi vihmametsa ca 1,5h koos oma varustusega. Soovitan soojalt vihmametsa minnes mitte oma läptopi kaasas tassida :P

Crocodile Lake oli väga muljetavaldav kuid kuna oli pime, siis nägime taskulambiga järvele sihtides vaid krokodillide silmade punaseid peegeldusi. Vahepeal korraldas kohalik metsavaht meile väga rikkaliku õhtusöögi ning kõrvale jõime Hiinast ostetud riisiviina. See ei nainud kyll eriti ahvatlev valja aga oleks olnud ebaviisakas mitte proovida.

 

27.09

Äratus kell 5.15 sest mina ja Lan tahtsime kindlasti päikesetõusu näha/pildistada. Peale seda kerge hommikusöök ning taas matk läbi vihmametsa.

Seekord aga maksis kangekaelsus mulle kätte. Nimelt on see vihmamets täis kaane, mis ei ole päris eesti kaanide sarnased vaid palju kiiremad ja kavalamad vennikesed. Roomavad maas, ootavad õiget hetke millal su saapa külge kinnituda ja hakkavad õiget kohta otsima, kus neil on veresoonele kõige parem ligipääs. Umbes 1 minutiga on nad su saapa või tennise küljest juba naba kõrgusel särgi peal. Ohtlikud ei ole aga lihtsalt vastikud ning näevad äärmisel halvad välja. Nende hammustust pole peaaegu üldse tunda, seega ei või kunagi kindel olla, et nad end kuskile külge haakinud pole.

Kuna öösel oli vihma sadanud ja meie (anti)kaanisokid märjad ja porised, siis mõtlesin mitte oma uusi tenniseid ära rikkuda ning otsustasin, et pikkadest pükstest aitab küll. Viga! J

Sel ajal kui kõik teised matkajad, kel kaanisokid jalas, normaalselt kõndisid siis mina tegin poole ajast kas omale kaanikontrolli või üritasin neist, kes end mu pükste ja tenniste külge olid kinnitanud, lahti saada. Ning jah, ka oli üks eriti tark kaan end mu püksisääre alt sisse suutnud vingerdada kellest ma küll õnneks lahti sain (ühe meie giidi abiga muidugi sest arvatavasti pool metsa kuulis mu hädakisa).

Edasi külastasime rahvuspargis asuvat Ta Lai küla kus inimesed elavad väga algupärastes tingimustes. Meid kutsuti ka külavanema (omavahel kutsusime teda Mr. Tourism of Ta Lai) majja teed jooma, kus arutati lühidalt küla ja rahvuspargi koostöövõimalusi.

Järgmine peatus – Monkey Rescue Center kuhu viiakse primaadid, kes on illegaalsete loomakaubitsejate või lemmikloomapidajate käest ära võetud. Ahvid läbivad pika võõrutusprogrammi, kus neid õpetatakse teiste ahvidega sotsialiseeruma, seejärel inimeste abita ise endaga hakkama saama jne. ning alles siis lastakse nad vabadusse. Enne vabakslaskmist peavad nad oskama end inimeste eest kaitsta, et seeläbi uuesti kinnipüüdmist vältida. Iga pärdiku lugu on erinev ning seetõttu võtab nende loodusesse tagasipääsemine erineva aja.

Peale pärdikuid viidi meid Bear Rescue Centerisse, kus elas 16 mõmmikut. Karusid kütitakse, et neist mingit spets toitu valmistada või on neid hoitud lemmikloomadena. Igatahes on kõiki neid karusid minevikus väga halvasti koheldud. Erinevalt ahvidest aga ei saa nemad enam kunagi loodusesse tagasi sest nad on inimestega liiga kaua kontaktis olnud ning ei saaks vabas looduses enam ise hakkama. Õnneks hoolitseb shotlane Sylvia nende eest hästi ning nende heaks tehaks parim, mis võimalik.

Siin on muide üldse palju eurooplasi tööl – ahvide keskuses töötab inglane Stephanie, kontoripoole peal on taanlane Angar, kaks sakslast jne.

28.09

Tänase päeva tähtsaim sündmus oli workshop, kus arutati pargiga seonduvaid teemasid, lisaks grupitööd jne. Vietnamlastele vist meeldivad igasugused koosolekud ja kogunemised. Kuna Cat Tieni inimeste jaoks oligi see tähtis kogunemine siis suhtuti kõigesse väga tõsiselt. Nende jaoks ikkagi kolm välismaalast ei-tea-kust seda läbi viimas.

Sissejuhatava kõne pidas keegi tähtis tegelane ehk Director of Something (mul ei jäänud peaaegu ükski nimi meelde sest enamus neist kõlavad nagu Hung, Xiang vms.) ning ta oli selle jaoks kaks lehekülge teksti lausa kirja pannud! Meie usin tõlk Lan tõlkis selle kiiresti inglise keelde. Peale kõne lõppu hüppas keegi teine (Director of Something Else) püsti ning kuulasime teise surmtõsise kõne, kus tänati kõiki kõige eest jne. J

Koosoleku olulisust rõhutas see, et kohal oli ka päris kaameramees:

Ei teagi täpselt kus uudistes meid näidatakse J
Selline nägi välja saal, kus meie workshop aset leidis. Lihtsalt pidin selle pildi siia üles panema J

Koosolek läbi, kiire lõuna, veel üks koosolek ning asume Saigoni poole teele.

09.10
Saigon, Hoi An ja tagasi Hanois

Vahepeal on palju juhtunud ja kõike kirja pannes ei viitsiks keegi seda lugeda J

Saigon on tõeline peolinn ja turistilõks ning kes pole varem Aasias käinud ja tuleb just Vietnami, soovitan neile esimeseks seda linna sest nii vähendate kultuurishokki.

Hoi An on armas sadamalinnake (UNESCO World Heritage listis) ning ideaalne puhkuseks sest siin on randa, häid restorane ja lõputult shoppingut.

Hanoisse tagasi jõudes ööbisin esimest korda päris backpackerite hostelis ning elu sellistes kohtades on kordades lõbusam J Igal sammul kohtab huvitavaid inimesi- maailmaändureid. Kvaliteetinimeste väljapeilimine võtab küll natuke aega aga mõne inimese tundmasaamine tundub tõelise privileegina ning mul aarmiselt hea meel neid koiki kohata!

Viimased päevad Fijil

Add caption

22.09
Viimastel päevadel juhtus palju - kõikvõimalikud kohalikud üritused ning kohtumised. Lahkumine Oarsman's Lodge-st oli üsna kurb :( Igal päeval laulab kohalik staff kõigile lahkujate ühte kindlat head-teed-teile stiilis laulu, millele ma varem erilist tähelepanu ei pööranud aga nüüd kõlas see eriti kurvana sest Fiji oli mulle tähelepandamatult hinge pugenud. Sain aru, et ei näe kõiki neid kohalikke armsaid inimesi niipea...
Laevasõit tagasi oli aga see-eest väga fun :) Sõit kokku kestis 4,5 h ning erinevatest peatuskohtadest tuli laevale palju inimesi, kellega olime varem juba kokku puutunud ja jällenägemisrõõm oli suur. Näiteks olid seal kaks head sõpra itaallane Alberto ja prantslane Karim, kellega koos ma ei suuda kunagi naermist lõpetada sest nad lihtsalt on maailma naljakamad tüübid keda mul õnnestub tunda :)
Lisaks näiteks geoloogidest paarike Saksamaalt, kes töötavad koos Mongoolias, Poola peotibi Colette kes töötab Austraalias hobusetaltsutajana ning kelle lugusid tema tööst kuulasime kõik nii, et suu lahti vajus. Siis peaaegu 30-aastased sakslased, kes kogu oma maise vara maha müüsid ja mööda maailma otsustasid reisida, Brasiilia surfarid jne.

Paar viimast päeva Nadil möödusid kiiresti (jätan vahele pikad kirjeldused) ning 23.09 asusime teele Vietnami. Esimene peatus - Hanoi.


24.09
Peale terrrrrvet päeva lendamist jõudsime lõpuks Vietnami. Sõit hotelli kestis tund aega ning jah... peale Fijit on see ikka täitsa teine maailm. Hotelli jõudes ootas mind ees kaks üllatust - esiteks hotelli lobbys oodates lugesin mingit tutvustavat materjali Hanoi kohta ning seal oli muuhulgas kirjas ka mõned vietnamikeelsed käibefraasid. Üritasin siis neid ka kohe kastutada ja hotellipersonalile aitäh nende omas keeles öelda. Üks kohalik noormees tõstis oma pilgu arvutist ja küsis kas ma olen varem vietnami keelt õppinud sest mul pidi väga hea hääldus olema. Ma siis proovisin veel miskit ette purssida ja neile tere hommikust öelda, mille peale tal sõna otseses mõttes silmad punni läksid ning küsis, et olen ma ikka täiesti kindel, et pole varem nende keelt õppinud või ega mul Vietnamis sugulasi pole. Noh, olen täitsa kindel, et pole :) Igatahes olin väga uhke oma väikse saavutuse üle!

Teine üllatus (mitte nii positiivne) saabus hotellitoas sest avastasin vannitoas kaalu. Sinna peale astudes nägin numbrit, mis ütleme ausalt... on rekord minu jaoks :)
Samas pole imestada sest Fijil toideti meid iga päev kolm korda päevas ning toidud olid ülemõistuse head! Vietnamis olles on sama lugu karta ning otsustasin, et söön kõike nii palju kui jaksan! :)
Melbourne jõudes saab mul tööd palju olema ning tekib rohkem igapäevast rutiini, siis otsin oma jooksuvarustuse välja jälle :)