Austraalia- aasta labi... selleks korraks :)

Et mis siis vahepeal juhtunud on…

Too Preston Beach Resordis on nyydseks labi ning kokkuvotvalt oli tegemist eee… vaga huvitava kogemusega. Enamasti pohjusel, et meie ylemuse Robi naol oli tegemist tyybiga, kelle IQ on vordne kanguru omaga. Ehk isegi vaiksem. Muuga ei oska ma tema puudulikku juhtimisoskust ja yleyldist motlemisvoime puudumist selgitada.

Samas IQ-st raakides, siis mu enda omagi kiita vist pole. Kontrollige ALATI oma passi kehtivusaega PEALE reisi loppu sest muidu voib juhtuda nagu minuga kuna nyyd ma tean, et vahem kui kuus kuud kehtiva passiga valjaspool Euroopa Liitu reisides tuleb  probleeme. Noh selles mottes, et ei lasta isegi Austraaliast lahkudes lennukile, mis oluliselt segab kojulendamist eksole.  Uue passi taotlemiseks pidin imekahku yhest Austraalia otsast teise lendama ning koiki kulusid kokku lyyes on see kahtlemata mu elu kalleim pass, mida taodelnud olen. Sama raha eest oleksin saanud  mitu nadalat Aasias puhata. Aarmiselt kallis oppetund aga kedagi peale iseenda pole syydistada ka.

Preston Beach kohana oli ilus ja kangurusid absoluutselt iga nurga peal. Julgemad hyplesid ka ymber meie maja ja piilusid hommikuti elutoa aknast sisse, kui hommikukohvi joime.

Prestonis veedetud aja jooksul oli vist koigil peale minu synnipaev, seega pidusid oli meil palju. Nalja sai kuid rohkem te minu kaest selle kohta ei kuule, sest what happens in Preston stays on Preston! J

Jargmine peatus Tai ning Eestis naeme juba 9. novembril! J

Tervitused Broome'st!

Pikka paus blogimises tulenes sellest, et tootasin poolteist kuud Eco Beachil kus pole eriti voimalusti internetti kasutada ning teiseks pean tunnistama, et tootasime koik seal paris korralikult ja paeva lopuks olime koik suht vasinud. Vaga pikka juttu seekord ei tule, lisan parem pilte sest Eco Beachi koige parem osa olid inimesed, kellega ma koos tootasin ja kellega koos iga vaba minuti veetsime sest asusime keset ei mitte midagi ning suht raske oli yksteisest lahti saada :)

Vaade rannale polnud yldse mitte paha eks:

Hommikuti voi ohtuti rannas jalutades vois naha delfiine, telkide vahel hyppasid mini-kangurud ja vahel nagi laisalt ringijalutavaid iguaani-laadseid tegelasi ning yhe korra kohtasin umbes kahemeetrist madu. Kuna ma olin suht ahmi tais, siis ei onnestunudki hiljem teada saada kas see on ohtlik voi mitte. 

Lisaks pidime oppima oma umbruse suhtes tahelepanelikumad olema sest yks Saksa tydruk sai umbes 15 cm-selt sajajalgselt hammustada kui oma kinga yritas jalga panna. Oosel oli see saja jalaga tegelane otsustanud sinna elama asuda ning konflikt kerge tekkima.

Elasime koik safari-stiilis telkides mis oli kaks korda suurem kui minu rendituba Melbournes. Ainuke negatiivne pool olid ood, mil temperatuur langes kuni 7 kraadini ja isegi nelja tekiga ei onnestunud sooja saada. Selline oli vaade ca kell 6 hommikul kui end toole sattisin: 

Siin pildil olen telgikaaslase Sabrinaga kes on nii lahe tegelane, et plaanin ta kuidagi salaja Eestisse smugeldada :)

Veel tookaaslasi:

Vabadel paevadel voisid koik tootajad votta osa misiganes resordi poolt korraldatud yritustest voi siis korraldasime ise lokkeohtuid voi mida iganes (oskan naiteks nyyd kriketit mangida). Vahel saime ka maalt linna pidutsema. Uskumatu kui hea tunne oli Austraalia Polvas peale mitut nadalat ei-kellegi-maal linna peal laiata ja naiteks POODI minna! :)

Pidu kohalikus pubis,wohooo:

Broomes turisti mangides kylastasime kohalikku vaikest Matso olletehast ning kus tehakse muuhulgas mango- ja ingveriolut. Teised Matso ollesordid kahjuks ei kolvanud eriti joomiseks.

Ysna eriline yritus oli Staircase to the Moon, mis toimub Broomes igal aastal martsist kuni oktoobrini paaril ool kuus. Ehk lyhidalt moona ajal kuu peegeldus ookeanis tundub nagu trepp mis viib kuuni. Koik inimesed olid haudvaiksed, vaatasid/pildistasid seda looduslikku fenomeni kui samal ajal mangis keegi taustaks aborigeenide didgeridoo'd. 

Minu kaamera ei ole just koige parem, et seda jaadvustada kuid annab natuke aimu kuidas see valja nagi.

Jargmine peatus Perth mis on Broomest umbes 2500 km louna pool. Kirjutamiseni! :)

Elu Vietnamis...

.... ehk mis on "meie moodi" elamisega vorreldes teistmoodi. Plastikmooblit ma juba mainisin eks :)

Vietnamis on totaalne kommuunielu - tavaliselt elab mitu polvkonda yhise katuse all ning igast kodust on osaliselt ehitatud kas restoran voi pood. Kui poodi pole siis lyyakse ari pusti suvalisel tanavanurgal myyes voileibadest kuni ma ei tea milleni sest huvi korral parseldatakse kasvoi oma pyksid jalast. Aarmiselt ettevotlik rahvas kuid eks neil ei jaa muud yle kui keskmine palk on umbes 800 EEKi (sry, ykskord tuleb aeg kui hakkan eurodes motlema!)
Tulles kommuunielu juurde tagasi siis vietnamlased ei paista eriti privaatsust hindavat sest tavaliselt on majades elutoad ja isegi magamistoad esimesel korrusel, uksed parani lahti ja koik kes tanaval konnivad voivad naha terveid peresid telekat vaatamas, soomas, magamas, lastega mangimas, nende peale karjumas voi mida iganes.

Kuigi konniteed on taiesti olemas siis suuremas osas neid kondimiseks ei kasutata sest need on paksult mootorrattaid tais pargitud ja kui ongi vaba ruumi, siis on seal needsamad kurikuulsad plastiktoolid kus istub mustmiljon inimest, kes narivad sihvkasid, joovad mingeid varvilisi jooke ja sotsialiseeruvad. Kusjuures naljakas on see, et osad naised on naiteks end eriti yles loonud, meik naos, kontsad all, (volts)Gucci kaekotikesed napus ja istuvad neil pisikestel plasttoolidel sadade viisi ja sadistavad midagi oma linnukeeles. Ning mehed shikkides ylikondades.
Mootorrataste, tuhandete poodide ja restoranide vahel sebib palju armsaid vaikseid kutsasid kuid mitte alati ei soovi nad turistide ninnu-nannutamist. Kohtasin yhte Hollandi pliksi kes pidi paeva haiglas veetma peale suhtlust taolise kiskja-koeraga. Mul laks natuke paremini :)

Yks asi millest ma ei ole siiani aru saanud, on Vietnami naised vs. pidzaamad. Linnapildis kohtab sadade viisi naisi kes jalutavad, soidavad ratta/mootorrataga, teevad tood (nt. kohalikes baarides ettekandjatena) kandes samal ajal pidzaamasid - triibulisi, tapilisi, roosilisi, valgeid, kirjusid jne. Ei, nad ei ole just magamast tulnud voi kavatse seda teha, nad toepoolest kannavad neid tavaliste riiete pahe. Motlesin, et akki prooviks kah ja voibolla varsti kannavad pooled Austraalia/Eesti naised tanaval ning tool pidzaamasid voi oosarke. Tanada voite hiljem :)

Mingil moel tundub Vietnam kogu oma vastuolulisuse juures monikord nagu imedemaa kus asjad juhtuvad iseenest. Naiteks laks Kathil yksord rattaga soites miskit katki ja see lihtsalt keeldus tootamast. Meie taga soitev motikamees jai kohe meie korval seisma, jooksis esimesse restorani kust tuli valja teine mees koos mutrivotmega. Esimene loi motikale haaled sisse, soitis nelja tuule poole kui teine samal ajal tahtsa naoga mutrivotme vehkides ratta kahe minutiga korda tegi. Naeratas, yhmas midagi ja laks ara. Isegi raha ei tahtnud.
Teine kord kui seitsmekesi Pauli autoga My Soni templite juurest tagasi Hoi An'i joudsime, sai autol benss otsa ca 2 km enne loppsihtkohta ja jai lihtsalt keset teed seisma. Kuid sellest ei olnud midagi sest esimesest naiste riietepoest sai pudeliga bensiini osta ja soit vois hetke parast jatkuda.
Saigonis naiteks tuli yks naine ja pakkus meile raamatuid myya (koopiaid eksole). Ta kandis umbes meetripikkust raamatuvirna ning ma toesti ei tundnud vajadust midagi osta kuid ega neist ju niisama lihtsalt lahti ei saa. Ytlesin, et ma ei saa tema arisse panustada sest kui ma midagi ostaks siis ainult Paulo Coelho raamatuid. Selle peale viskas ta oma raamatud maha, kadus kuskile ja enne kui ma kymneni joudsin lugeda, seisis ta mu ees jargmise meetripikkuse virnaga kus olid AINULT Coelho raamatud! Eks ma siis olin sunnitud ostma ning loodan, et Paulo vaga ei pahanda sest ta on juba oma miljonid niigi teeninud. Samas mina veel ei ole.

Kuigi midagi myya yritatakse igal sammul siis yldjoontes on kogu kaup sama. Arutasime yhe inglase Mattiga seda kohalikus "pubis", mis oli pysti pandud yhe ristmikku lahedusse kus iga kahe minuti tagant yritas keegi kohalik klientidele miskit myya, et peaks hakkama vietnamlasi myygi ja turunduse alal koolitama ja nad voiksid reaalselt ka kasumit teenida. Sest keskmine westerner, kes tuli kohalikku plastikkrestorani olut jooma, ei taha kindlasti sinna korvale tykeldatud ananassi voi suhkrupalle osta. Samas mitte keegi sajast tanavakauplejast ei tulnud selle peale, et myya nt soolapahkleid voi muud taolist.

Elu Vietnamis voib olla vaga seiklusrohke kui oled blond pohja-Euroopa naisterahvas (ja ma pole isegi ju eriliselt blond) sest kohalike tahelepanu on sel puhul  garanteeritud. Kusjuures mitte ainult meest vaid ka naiste  poolt ja mul on ysna palju naljakaid seiku tanu sellele olnud. Muidu on koik OK, ainuke tyytu asi on see kui keegi otsustab mind kuskil valjas olles salaja pildistama hakata. Nyyd tean kuidas kuulsused end tunda voivad. Superstaari-Ott naiteks kui meie teda Sydney Eesti majas pildile yritasime jaadvustada. Meie kollektiivsed vabandused sulle, Ott! :)

Synnipaev

Suured tanud koigile head soovide eest! Synnipaevad on ikka toredad asjad :) (PS! Koik kes mulle smsisid, kahjuks ei saanud ma teie teateid katte sest kaotasin vahepealt oma Austraalia sim-kaardi kuskile ara.)

Olin suhteliselt kahtleval seisukohal kas  yldse mingit pidu korraldan sest mul onnestus vahepeal Hanois haigeks jaada ning vahemalt neli paeva istusin palavikuga oma toas. Kath lendas vahetult enne minu synnipaeva Saigoni, mina tegin ohtul oma tavaparast tood kysitlustega ja kui “toopaev” labi, seadsin sammud oma “koju” kuid tee peal kohtasin tuttavaid nagusid kes maletasid, et mul on mida tahistada ning nii ta laks. Pidu toimus klubis nimega Bucket Bar ja nagu nimi viitab myydi kokteile ainult ambrites. Minu kui synnipaevalapse eest kanti head hoolt, lauldi rahvusvahelist synnipaevalaulu ning lopuks tantsisime koik nii diivanitel kui laudal!

Synnipaevadel saab tavaliselt palju kingitusi ja mulle meeldib moelda, et universum korraldas mulle paar vaikest kingitust selle puhul. Naiteks on mul vaja KOHE Austraaliasse joudes teha baristakursus (kohvi valmistamise kursus) ning see ei ole vaga odav lobu. Raakisin oma synnipaevahommikul Maxiga, kes on Hanoi Backpacker’i omanik kus ma tootan ja kes toetab kogu projekti ning tuli valja, et enne kui ta Vietnamisse kolis, tootas ta Austraalias baristade koolitajana. Lubas mulle koik vajaliku selgeks opetada ja juba jargmisel paeval see juhtuski. Ideaalne!

Lisaks korraldab ta vietnamlasest naine kokakursusi ja nadala lopus on mul voimalus tasuta Vietnami toite oppida tegema. Hiljem saame koik tehtu ise ara syya! J

Muudest uudistest nii palju, et taoline too kysitlustega siin Vietnamis jaab mu viimaseks sest kohe peale Austraaliasse joudmist lendan Broome’i, kus tootan jargmised kuus kuud kohas nimega Eco Beach. Tegemist on eco resordiga otse India ookeani kaldal (kes viitsib vaadake rohkem siit: www.ecobeach.com). Tootan kuni viisa labi saab (oktoobri keskpaigani) ning peale seda voib mind Eestisse oodata. Kauaks, seda veel ei tea aga paar kuud kindlasti J Originaalis ma ei teadnud millal tagasi tulen kuid yhel paeval avastasin passi vaadates, et see aegub kaks kuud peale mu viisa loppemist ning seega ei saa ma kuskile reisida ja pean kindlasti tulema uut tegema. Voimalus on seda ka suvel Sydneys teha aga pilet Broomest Sydneysse ja tagasi laheb peaaegu sama palju maksma kui pilet Euroopasse. Seega otsus on juba minu eest tehtud :)

Hoi An

Kuna minul suurt tarka Hoi An'is teha polnud siis tahendas see pohimotteliselt kahte nadalat puhkust. Selle aja jooksul saime linna paremini tundma sest 1 dollari eest paevas sai rentida ratta, millega ringi soita. Liiklus pole kyll nii hull nagu Hanois aga ikka piisavalt hull, et paar korda peaaegu kellelegi tagant sisse voi peaaegu et kraavi/jokke soita sest vastutulev auto otsustas, et voidab see kel suurem liiklusvahend. Paris kohedaks vottis aeg-ajalt sest tyyplilise turisti ja tuulepeana on mu tahelepanu kerge hajuma. Igatahes jain terveks.

Yks paev soidutas Paul meid oma paadiga saarele nimega Cham island kus elab umbes 500 inimest. Soime kohalikus peres (pilt tuleb hiljem) ning toit serveeriti mitte laual vaid porandal. Vietnamis syyaksegi nii. Hiljem, peale jalutuskaiku laksime kohalikku plasttoolidega kohvikusse (ma ei tea mis vark selle plastmoobliga siin on), mis pohimotteliselt oli kellegi kohaliku hoov.

Kaisime ka UNESCO world heritage listi kuuluva My Soni templeid kaemas. Oli nagu oli kui paris aus olla, erilist muljet ei jatnud.

Pigem oli meeldejaavam soit sinna sest olime Pauli autoga mis nagi valja selline:

Sellega soideti Vietnami soja ajal ja lausa uskumatu kui palju see inimesi mahutab. My Soni soites oli meid autos viis taiskasvanut ja kaks last :)

Peale My Soni suundusime kajakitega soitma ning kuna mina ja Kath oleme molemad ainult yks kord elus kajaki peal olnud siis suht raske oli otse soita. Peale poolt tundi rassimist ja teistest lootusetult maha jaades tekkis kyll tahtmine aerud vette visata. Jatkasime sellegipoolest ja tegime mitmeid peatusi erinevate saarte peal kus olid vaiksed kylad ja uudistasime ka seal asuvaid templeid. Lopuks pidasime yhe saare peal pikniku, mis oli umbes 25x10 m.

Mingi paev soitsime naiteks Danangi (Hoi An'ist umbes tunni kaugusel) kus Paul ja Kath said kokku kahe Vietnami soja ajal ameeriklaste heaks tootanud tolgiga, kes hakkavad Kathi/Pauli poolt valjatootatud sojatuuril giididena toole. Kaisime asja arutamas yhe harra kodus kuid ausona... mina ei tea kuidas need mehed giiditood tegema hakkavad sest ma ei saanud nende inglise keelest midagi aru. Lisaks on soda oma too teinud ning ega nad vaga palju raakida ei julge, mis sest, et nii palju aastaid on moodas kuid kogu see sojakoledus kummitab Vietnami elanikke tanase peavani.

Vietnam kui riik on aarmiselt korrumpeerunud ja nagu aru olen saanud, on siin asju ausal teel raske ajada. Naiteks ei ole voimalik maad osta sest kogu maa kuulub riigile ning seda saab ainult rentida, kuhu siis maja pysti panna. Kuigi vastav seadusandlus on taiesti olemas, voib riik selle siiski pohimotteliselt iga kell oma tahtmise jargi tagasi votta. Pidi paris tihti nii juhtuma kusjuures. Taoline olukord ei soosi valisinvestorite huvi Vietnamis ning hetkel pidavat mitmed ariettevotted ja rahvusvahelised organisatsioonid kas oma investeeringuid oluliselt karpima voi on hoopiski igasuguse tegevuse otsustanud lopetada.
Olukorda riigis kirjeldab ka paar nadalat tagasi toimunud juhtum kus mõisteti propaganda ja valitsuse tegevuse õõnestamise eest seitsmeks aaastaks vangi Vietnami eliitperekonnast parit tegelane nimega Cu Huy Ha Vu. Ta oli üks vahestest julgetest kes julges Vietnami peaministri kaks korda ebaseadusliku tegevuse eest kohtusse kaevata ja võimul oleva Kommunistliku Partei tegevust kritiseerida. Kuna teoorias ei saanud teda millegi eest karistada siis lavastati eelmise aasta lõpus olukord kus Vu väidetavalt jäi hotellis prostituudiga vahele ning pisteti kiiresti pokri. 4. Aprillil mõisteti Hanois täpselt poolepäevasel kohtuistungil (kus ei lastud Vu kaitsjatel isegi midagi tema kaitseks oelda) riigivastases tegevuses vangi. Hetkel on inimõiguste eest võitlevad organisatsioonid üle maailma tagajalgadel ning kindlasti kuuleb sest juhtumist veel.
Kogu valituse hirmupoliitika on teinud keskmise vietnamlase aarmiselt vaguraks sest naiteks ei nae linnapildis peaaegu yhtegi politseid. Nad on kyll olemas kuid erariietes ja keegi ei julge isegi moelda valitusvastaseid motteid, seda enam raakida neist kellegagi.

Ysna synge lopp seekordsele blogipostitusele kuid luban, et jargmine tuleb juba lobusam! :)

Kathryn ja Katrin Vietnamis seiklemas

Teisisõnu mina teen siin jälle oma tavalist tööd ehk tüütan kaks nädalat inimesi oma küsitlustega. Kathryni ülesanne on nõustada ühte kohalikku ökoturismi ettevõtet linnas nimega Hoi An, mille omaniku Pauli palvel töötab Kath välja turistidele mõeldud sojateemalist tuuri. 
Kuna kokku olen ma siin kuu aega siis otsustasin enne Hanoisse küsitlusi tegema siirdumist temaga Hoi An'i kaasa minna, sest kuna kohtusin Pauliga juba oma esimese Vietnami reisi ajal, oli ta lahkelt meile mõlemale tasuta majutust pakkuma.

Vietnami jõudmine (suunal Melbourne – Singapore – Saigon) ei möödunud muide viperusteta, sest meie lend Melbournest Singapore lükati neli tundi edasi, mis tähendas, et me poleks kuidagi Saigoni lennule jõudnud.
Jõudsime lopuks õnnelikult Singapori kus meid majutati 5-tärni hotellis ning pakuti tasuta süüa ja juua. Kuna nii pikk paus Singaporis ei olnud planeeritud siis mina isiklikult olin kogu olukorra üliõnnelik sest Austraaliast lahkudes olin end mentaalselt Vietnami hulluseks ette valmistanud kuid Singapori jõudes olin siiralt ja sügavalt üllatunud, et tegemist on Aasia riigiga, mis tundub nagu maapealne paradiis – kõik tundus niiiii ilus, niiiii puhas ja organiseeritud, kohalikud äärmiselt viisakad ja kenad, rääkisid inglise keelt (Singaporis on neli ametlikku riigikeelt kuid 80% elanikkonnast räägib inglise keelt esimese keelena), liiklus toimis nagu see ideaalis peaks toimima jne. Lugesin hiljem selle maa kohta natuke rohkem ning jah, tundub koht kus oleks päris hea elada :)

Lend Saigoni ja sealt edasi siselennuga Hoi Ani ligidal maandudes, ootas meid lennujaamas Paul kes sõidutas meid hotelli. Tee peal toimus väike briefing Vietnami teemadel ning sain teada palju põnevat kuna Paul on Vietnamis juba 15 aastat elanud ja oma turismiäri üritanud ajada. Tegemist on kahjuks väga korrumpeerunud riigiga, kus ausal kodanikul on raske ausalt äri ajada sest enamuse inimeste mentaliteet on raha nimel kõigil teistel nahk üle kõrvade tõmmata. Ükskõik mida üritatatakse kuskile ehitada, ca 30% investeeritud rahast kaob teadmata suunas ja raske on midagi ette võtta. Seadused ei maksa eriti midagi sest võidab see, kellel on kõige rohkem raha. 

Paul ise on aga üks huvitamaid inimesi, keda oma äraoleku ajal olen kohanud – usub siiralt karmasse ehk kõik mida teed, tuleb sulle ringiga tagasi, veendunud vegan (ehk järgmine samm taimetoitlasest kes ei söö isegi kala, muna ega midagi mis sisaldab piima jne. Veganid ei ole oma toitumisharjumustes nii ranged vaid isiklike eelistuste tõttu vaid usuvad, et seeläbi aitavad nad vältida kasvuhooneefekti ning säästa maailma, loomi jne.), ajab oma äri mitte ainult raha pärast vaid soovib oma kogukonda toetata ning üldse üks väga laia silmaringiga inimene, keda mul on au tunda. (PS! Mina isiklikult siiski ei plaani taimetoitlaseks või veganiks hakata!)

Üks turisti (mitte Vietnami kohalike!) jaoks meeldivamaid asju siia reisides on kindlasti see, et siin on uskumatult odav. Veel odavamaks teeb selle fakt, et Vietnami dong on kaotanud ca 25% oma väärtusest ja tulles Austraalist, kus dollar väärtus teeb pidevalt rekordeid, on päris hea tunne turist olla. Õlu maksab näiteks (sry, kalkuleerin kroonides) ca 5 EEKi, rikkalikule hommikusöögile kulutasin täna umbes 30 EEKi (ei, õlu ei käinud hommikusöögi juurde!), õhtusöök oli umbes 25... jne. Vietnami köök on muide väga maitsev ja mis kõige parem - tervislik! Mu vaieldamatu lemmik juba eelmisest korrast on kohalik supp pho', mida võib vabalt süüa nii hommiku, lõuna või õhtusöögiks.

Tänane päev ehk esimene peale meie kokku kahte päeva lendamist, oli suhteliselt laisk. Lõunatasime koos Pauli perekonnaga tema vegan restoranis, arutasime asju ning peale seda siirdusime rattaga Hoi Ani avastama. Ühes oma eelnevas postituses mainisin, et teine kord kuskile minna on märksa etem kui esimene ning pean taaskord oma arvamuse juurde jääma. Hoi An tundub juba nagu Pärnu :) Eks vaatab kuidas Hanoi teist korda tundub!

Kuidas ma Austraalias valetama õppisin

OK... kui vaja valetasin ka enne Austraaliat kuid selleks, et ellu jääda, peab siin olles seda oskust tublisti parandama! :)
Kuna  juba nädala parast stardin taaskord Vietnami siis oli mul vaja enne reisi leida kiire sissetulekuallikas (et rohkem raha saaks Vietnamis raisata!) ning kuna kohustused mis hoiavad iga päev kaheksast viieni hõivatuna, on hetkel ikka veel minu jaoks vastuvõetamatud ja seetõttu välistatud, otsustasin proovida restoranitööd. Kuna taolist tööd on Melbournes lõputult (minu arust on siin igal kolmandal kohalikul oma kohvik, restoran voi catering firma) siis tundus idee hea.
Esimese asjana tegin omale sobiva CV, mille järgi olen põhimõtteliselt terve elu ettekandjana töötanud ning sõbrannast sai mu endine "ülemus ja soovitaja". Lisasin igaks juhuks oma CV-sse ka tema Eesti numbri (kuigi ta on hetkel samuti Austraalias), et juba ette välistada mõne eriti agara Austraalia restoraniomaniku soovi talt mu "töökogemuse" kohta küsida :)

Nii... kõik intervjuud kus käisin, ei kestnud vist kolme minutitki ja juba järgmisel päeval olin tööl. Esimene restoran oli väga mõnus iseenesest, v.a. fakt, et omanik oli minu arust peaaegu alkohoolik, kes hakkas juba ennelõunal Bloody Mary'sid jooma ning tema nägemus asjast oli selline, et palkab kellegi kes kolme inimese töö ühe inimese palga eest ära teeb. Jooksin ringi nagu elektrijänes ning kolmandal päeval teatas ta mulle, et otsib kedagi, kes oleks VEEL kiirem. (Muide ta töökuulutus on juba üle kuu aja netis üleval sest arvatavasti ta ei suuda alkoholivines olukorda adekvaatselt hinnata). Õnneks maksis ta mulle kogu mu teenitud palga ilma probleemideta välja ning pidin taaskord tõdema, et Austraalias on kerge raha teenida, sest teenisin kolme päevaga umbes kolmandiku oma Eesti kuupalgast.

Teine koht kuhu oma ühe Eesti sõbranna soovitusel läksin, oli vahendusfirma, kes otsib catering staffi erinevate ürituste jaoks. Tegemist on hoopis teise kaliibri ettevõttega sest nende kliendid on erinevad valitsusasutused, suurim kasiino- ja hotellikett Melbournes (võibolla kogu Austraalias, ma täpselt ei teagi), hotellid, konverentsikeskused, meelelahtusyritused (nagu Melbourne Cup nt.) jne jne.
Pidin minema hommikul kella 10ks intervjuule ning edasine toimus juba ultrahelikiirusel. Intervjuu 2 minutit (yhtegi minu poolt võlts CV-sse lisatud faktidest ei kontrollitud) ja küsiti kas tahan kell 15 oma esimese tööotsa saada (Jah, muidugi!) ning kohe kohustuslikele koolitustele ning voila! Kokteiliüritus Melbourne Convention and Exhibition Centeris. Vaatame kuhu järgmisena sest põnev on näha kuidas nii massiivsete ürituste köögipool ka valja näeb :)

Raske too Fijil ning suur Austraalia igatsus

Minu too- ja lobureis Fijil oli tais palju ehedaid emotsioone, seiklusi ja uusi kogemusi! Kuigi olen backpackerite kohta andmeid kogunud juba monda aega ja kokku kolmes erinevas riigis, siis seekord olin osaliselt ka ise no. seljakotireisija. Ning... see on lahedamaid reisimise viise yldse! :)

Enamus aja veetsin ma kahe koha vahel pendeldades - linnas nimega Nadi (asub peasaarel lennujaama ligidal, on peamine peatuspaik Fijile saabujate ja lahkujate jaoks kuid turismisihtkohana ei midagi erilist) ja Coral Coastil resordis nimega Beachouse. Kohti mida kylastasin, oli palju kuid need kaks olid mu peamised peatuskohad.

Nadil nautisin taielikku privaatsust sest elasin omaette toas kuid esimest korda Beachouse joudes olin nats ahmi tais kyll, sest ma ei ole kunagi hostelites peatunud. OK, olen aga mitte vooraste inimestega tuba jaganud. Kuid kokkuvottes sattusid minu kuuesesse tuppa vaid toredad inimesed ja sain kiirelt oma hirmust yle :)

Kuna ma olin oma (too)reisil yksi ja keegi too asjus kuklasse ei hinganud siis pean ausalt yles tunnistama, et vahel laks taitsa meelest ara, et laksin sinna tood tegema. Kui olin taidetud kysitlused katte saanud, siis need kuskile kotinurka kadusid sest mina olin kas rannas paikest votmas voi midagi muud ponevat tegemas.(Kui kellelgi tekkis kahtlus, et ma ei vota oma tood tosiselt, siis igaks juhuks mainin, et kogu too sai siiski tehtud) :)

Elu resortides kaib Fiji aja jargi aeglaselt ning inimeste vahel, kes seal peatuvad, tekib monus omalaadne synergia. Esimest korda Beachouse joudes tekkis meil kuuene kamp ning me tegime peaaegu et koike koos. 

Muuseas saime selgeks mida tegelikult tahendab "Fiji time" sest yksord plaanisime koik koos jala poodi minna, et omale ise hiljem ohtusook valmistada. Kohalikud selgitasid, et see on ca 3 km kaugusel. Peale tunni moodumist yhte kohalikku kylameest kohates saime teada, et ainult 15 min kondimist ja oleme kohal. Peale teist tundi seletas teine kohalik samuti, et pole midagi, ainult 15 min vaja veel kondida. Noh, peale 2,5h tundi joudsime kohale ning ostsime kohalikust "supermarketist" kiirnuudleid ja kuus veepystolit. Sest muud seal eriti polnud.
Seega 15 Fiji minutit voib vabalt meie aja jargi tahendada paart tundi. Teadmiseks kui kunagi Fijile peaksite sattuma.

Igal ohtul kell viis hakkas baaris happy hour ning minu lemmik olu Fiji Gold oli poole hinnaga. Lisaks suur sotsialiseerumine, erinevad mangud, jou- ja ilunumbrid basseinis, tants ja yhislaulmised ning midaiganes veel. Nii absoluutselt iga paev! No mul on ju maailma parim too! :)

Kuid nagu iga asi leiab lopu nii ka see osa minu Fiji seiklusest ning peaval, mil pidin Beachousest lahkuma (kyll ainult kolmeks paevaks) siis tunnistan ausalt yles, et tagasiteel Nadisse tihkusin bussis nutta. Mul oli NIIIII kahju neist inimestest lahkuda sest suure toenaosusega me enam ei kohtu kui igayks peale puhkust tagasi oma koju naaseb...

Peale Beachouse tundus elu Nadis eriti igav ja hall ning lugesin paevi, millal tagasi saan soita. Kuid uusi ponevaid inimesi kohtab igal pool ning esmaspaeval startisin vastleitud sobra Jasoniga tagasi Beachouse poole. Tegime vahepeatuse Sigatoka linnas ja umbes tunniajase matka mooda liivaluiteid. 

Ning elu Beachouses jatkus samasuguse hooga nagu varem kuid uute inimestega :)

Kuid inimene vasib koigest. Ka puhkamisest. Peale kolme nadalat juba ysna koduseks saanud Fijil tundsin sellist Austraalia-igatsust, et oli kohe! Igatsesin linnamelu ning oma Austraalia sopru.

Jargmiseks (too)sihtkohaks jalle Vietnam kuid seda umbes kuu parast! Backpackerid varisege! :)

It's Fiji time again! :)

Yhesonaga lugu selline, et olen jalle Fijil! Eesmark on peaaegu kolme nadalaga saada 200 kysitlust ning seekord saadeti mind siia taitsa yksi sest ma juba tean kuidas too kaib ning tanu esimesele kaigule tean ka inimesi, kes osaliselt antud projekti toetavad jne.
Saabusin kaks paeva tagasi ning teist korda siin olla on hoopis teine asi! Arvan, et peaksin absoluutselt igas maailma kohas kaima vahemalt kaks korda! Yldjuhul ei jaga ma kylastatavatest kohtadest esimesel korral erilist matsu sest koik need uued kohanimed, inimesed jne. on minu jaoks nagu yks suur infomyra. Alles teise korraga suudan ma info enda peas kinnitada ja tekib see "ahhaa!"-tunne :)
Nyyd oli Fijile saabudes hea tuttav tunne, juba tean kuhu minna, kust midagi odavamalt saada vms. Lisaks tundsin esimest korda elus seda, et kyll on tore raha raisata kui tuled kuskilt, kus elatustase on kordades kallim. Kui Austraalias soogipoes kaia, siis void kindel olla, et maksad end pooleks kui plaanid kasvoi paariks paevaks syya osta. Siin laks mu nagu igatahes naeru tais kui kohalikus poes oma taislaotud korviga kassasse joudsin :)

Eelmine kord veetsime enamus aja peasaarelt eemal vaikestel saartel, seekord jaan peasaarele aga liigun erinevates kohades. Neljapaevani olen kohas nimega Nadi Bay Resort, reede hommikul soidan backpackerite kohta nime Beachouse (asub Coral Coast'il). Edasine on hetkel veel lahtine.
Seni kuni olen Nadi Bays, yritan "ohvreid" leida louna paiku basseini aarest ning umbes 16-18.30 veedan yhes teises kohas mida turistid eelistavad. Ylejaanud aja sisestan kogutud andmed andmebaasi ja peale seda on vabakava.

Kui keegi arvab, et yksi voib siin igav olla tootada siis nii see kindlasti ei ole. Kuna mu tooks on raakida, raakida ja veelkord raakida (vooraste inimestega), siis mojub see koik eestlasliku tagasihoidlikkuse kadumisele imehasti. Seekord ei ole ka Jeffi ega Richardit kelle peale loota ja pean koigega ise hakkama saama. Tana naiteks kutsusin end taitsa ise yhe noormehe lauda sest ma ei viitsinud yksi oma praadi syya ning meil oli vaga ponev vestlus reisimise teemal. Joudsime molemad jareldusele, et reisimise puhul on alati olemas ka yks halb kylg - sa kohtad palju inimesi kellega sul tekib vaga eriline side ja saab palju nalja kuid vaga suure toenaosusega ei nae sa neid enam kunagi sest koik elavad maailma erinevates paikades.

Muide yletasin oma paevase kysitluste arvu tervelt kahekordselt ning ylemus Melbournes oli vaga rahul. Ma ise ka kui aus olla! Nyyd aga kaon tagasi toole, kuulmiseni! :)

Vinaka levu!

Australian Open

Nagu koik hasti teavad, toimub Melbournes Australian Open ning Melbourne eestlased kes vahegi said, laksid Kaiat toetama. Mang, mida mina vaatamas kaisin, oli Saksa tydruku vastu ning nagu eeldada voib, on Saksa populatsioon Austraalias suurem kui Eesti oma ning et Kaiat toetada, pidime tema ergutamiseks ekstra kisa tegema (mis keskmisele eestlasele on suhteliselt keeruline ylesanne). Raske oli oelda, kas meie algelisest kiskoorist miskit ka kasu oli. Ma pigem sydamest loodan, et me tema keskendumist sellega ei seganud :)

Joulud, aastavahetus, ConFest ja Sydney

Esialgse plaani jargi pidin jouludeks Melbournest ara soitma kuid plaanid muutusid ning joule tahistasime eestlaste seltskonnas koos jouluvana, luuletuste, kingituste ja eesti soogiga. Sellised nagid valja jouluvana ja Snegurotska:




Ylejaanud ei olnud vaga traditsiooniline (joule arvestades, muidu kyll) sest kella viieks hommikul kui koju joudsin, olime joudnud vahemalt viiest erinevast ooklubist labi kaia. Siin harjutame enne valjaminekut tantsusamme:

Kohe peale joule soitsin linna poole nimega Moulamein mille ligidal toimus festival ConFest, kus tootasin vabatahtlikuna. Moulamein on vaike linn (umbes 500 elanikku) ja seetottu vist piisavalt tahtsusetu koht, et minu telefonil polnud seal enam isegi levi :)

Festival ise toimus kaugel koigest asustatust keset metsa ja poldu vaikse joe aares kus ei olnud peaaegu mitte yhtegi voimalust valismaailmaga yhendust saada (v.a. yks satelliittelefon, mida kasutas ainult festivali korraldusmeeskond ning mille olemasolust tegelikult keegi teada ei tohtinud). Mina joudsin sinna neli paeva enne ametlikku algust ning koigi vabatahtlike ylesandeks oli aidata pohimotteliselt seinast seina ylesannetega.
Siin ma teen suurt kunsti ja yritan koos prantsuse pliksi Rebeccaga festivali plakateid maalida. Alloleval pildil on yks mu kunstiteostest naha ka.

ConFest kui festival on kaks korda aastas toimuv yritus, mida on vaga raske kirjeldada kui aus olla ning minu arust hipifestival ongi koige oigem sona mida kasutada. Kokku oli osavotjaid paari tuhande ringis. Festivali pohimote on promoda elustiili, kus iga inimene saab olla tema ise ehk sa void tunda end tapselt nii vabana kui syda lustib seni kuni sa ei ole kellegi suhtes vagivaldne voi agressiivne. Naiteks riiete kandmine festivali kaigus oli optional ja vahemalt pooled eelistasid neid mitte kanda. Mina siiski jatsin enda omad selga :)
Festivalil oli suur turg, kohvikud, rand, iseehitatud saun, mullivann jne. Lisaks toimus terve yrituse kaigus yle 800 erineva workshopi joogast, meditatsioonist, saksa rahvatantsust kuni misiganes teemani.
Allpool on naide mud tribe workshopist kus koik tegid end koigepealt mudavannis yleni mudaseks, ootasid kuni see ara kuivab, siis maaliti kehale misiganes pahe tuli ja joosti mooda laagrit ringi. Yhesonaga nagu suur lasteaed :)

Oositi toimus igas laagri osas erinev kogunemine: drum circle, fire dancing, yhislaulmised vms. Trummidiskol moodus muide ka mu aastavahetus, kus sajad inimesed tantsisid keset metsa ja pimedust :)

Peamine ylesanne oli osa paevast veeta infotelgis ja festivalikylalisi misiganes probleemide korral aidata voi siis leida inimene, kellele probleem delegeerida. Lisaks endale olin ConFestile meelitanud veel kaks eestlast (Eva ja Laur) kuid festivali kaigus avastasimine, et eestlasi oli laagris kokku umbes 10!

Kuid ilm... oli KUUM! Koige kuumemal paeval moodeti 46 kraadi viludas! Samal paeval muide juhtus miskit mis koiki ysna ara ehmatas. Sel paeval pidime festivali korraldajate kasul kaima mooda laagrit ja hoiatama inimesi IGASUGUSE tuletegemise eest sest teatavasti on metsatulekahjud Austraalias vaga tosine probleem. Kuna ilm on oli nii palav ja kuiv, telgid telgis kinni, oleks voinud igasugune vaike loke muutuda katastroofiks vaid mone hetkega. Mingi hetk mingil pohjusel oli polema lainud kellegi auto kuid onneks ei olnud see telkidele voi teistele autodele liiga lahedal ja olukord sai kontrolli alla. Aga jube oli kyll!

Muuhulgas oli seal ko-hu-ta-valt palju saaski!!! Ma pole mitte kunagi niimoodi saaskede poolt rynnatud kui seal! Lopuks, peale absoluutselt IGAT voimalikku kreemi, sain esmaabitelgust kaks vaikest sinist tabletti millel olid kahjuks ka korvalmojud. Need tegid eriti uimaseks ning kuna oli aasta viimane paev, siis pohimotteliselt lugesin minuteid kuni keskkoo ja kohustusliku "head uut aastast sulle ka!"-ni ning tuigerdasin oma telki kust ma tulin valja parast 10 tundi und. Hommikul seadsin sammud tagasi esmaabitelki ning noudsin uut doosi. Saingi ja paev moodus samasuguses uimas. Kas see mind aitas, selles pole kindel. Kindlalt aitas aga aastavahetuse tuksi keerata! :)

Oma eelnevates blogipostitutes mainisin, et aastavahetuse veedan Sydneys kuid tegelikkuses muutsin oma meelt sest raske oli kuskil metsas tolmusena ringi joostes end Sydney peolainele lylitada. Yks vabatahtlikuna tootav tegelane aitas mul keset metsa internetti saada ja sain pileti paar paeva edasi lykata. Iseenesest nagi see koik vaga koomiline valja kuidas me internetti kasutada saime. Selleks pidime mootorrattaga yhte vanasse kyyni soitma, sealt leidsime pikendusjuhtme mille vedasime kyynist oue, lapaka kylge kinnitasime antenni millega see tegelane redelil kuskil katuse all jolkus kui mina samal ajal keset umbrohtu kipaka tooli peal kyyni korval oues pileteid ymber bookisin :)

Tagasisoit festivalilt Melborune muide paris ilma viperusteta ei kulgenud. Sain kyyti yhe tegelase Terry autos kuid kuna soita oli vahemalt kuus tundi, siis peale kolmandat tundi otsustasin magada. Paris edukalt kusjuures kuid arkasin selle peale, et olime teelt valja soitnud. Onneks midagi ei juhtunud kuid Terry tunnistas yles, et oli eelneval ool vaid kaks tundi maganud ning ta oli korra autoroolis magama jaanud. Kuna mul oli kindel plaan yhes tykis ja tervena Melbourne jouda ja sealt edasi Sydneysse, joudsime kokkuleppele, et ta viib mu hoopis lahedalasuva Bendigo linna raudteejaama ja lahen sealt rongiga parem edasi.


Sydney…

… on toeliselt lahe linn! Ning siinoldud vahem kui nadalaga kohtasin nii palju eestlasi, et tunne oli nagu oleks tagasi koju joudnud. Muuhulgas kohtasin seal yhte endist tookaaslast Kadrit ja yhte toredat sopra Mihklit kes elab oma perega seal juba mitu aastat J
Yks lobusamaid yritusi oli Kivirahu etendus Sydney Eesti Majas, kus mangisid Egon Nuter ja Andrus Vaarik.

Arge pange mu moosinagu tahele, ilmselgelt olen ahmi tais, et nii kuulsa harraga yhele pildile sain. Tundub, et ka Tiiu on elevil :)

Tahendab… etendus ise oli ytleme… huvitav. Toredaks tegi kogu yrituse tegelikult see, et lopuks jaid sinna viimased kanged Eesti noored ja koigi tuju laks aja moodudes ysna paremaks. Plaanisime kyll vaikset ohtupoolikut kuid just kui asusime end minema sattima, astus sisse Eesti superstaar Ott kes kukkus klaveril improviseerima. Minu maletamist mooda ta vist eriti oma repertuaari ei esitanudki, selle asemel parodeeris teisi tuntuid Eesti lauljaid ning ylejaanud seltskond kas huilgas kaasa voi naeris koht koveras. Ott ei tea, et me temaga yhele pildile yritame jaada kuid tahtsime tema staarisarast natuke koik osa saada J

20.12

Nii... mis vahepeal toimunud on...
Esiteks olen kovasti tood rabanud teha sest Fiji ja Vietnami asjad on vaja enne joule lopetada. Nendega on nyydseks OK ning see tahendab samas ka seda, et jargmised 30 paeva ei pea ma tood tegema. Ma ei pea isegi tootegemise peale motlema! :)

******

Muidu ponevaid syndmusi... Detsembri alguses oli Melbournes U2 kontsert kuhu mul onnestus minna. Kuna ma tegelt ei ole eriliselt suur vabaohukontsertite fann sest mind ajab kogu see suvaliste inimeste vastu pressimine mitme tunni jooksul ysna narvi siis tegelikkuses osutus kogu yritus aarmiselt postiivseks. Ehk on Eestis taoliste kontsertide korraldmise juures probleem selles, et kui moni rahvuvaheline artist meil kontserdi annab, siis tuleb pool rahvast sinna kokku ning koik lihtsalt ei mahu laululavale voi Saku suurhalli ara ning ongi tunne, et enamus aja voitled puhta ellujaamise eest kui naudid kontserti. Siin toimus U2 kontsert kahel paeval, suuremal staadionil ning meil onnestus ysna lava lahedale saada ning terve kontserdi aja vabalt kaasa tantsida sest ruumi oli piisavalt! Vaga lahe kontsert ja tore seltskond! :)

*******
Tegelikkuses peaksin hetkel olema Milduras abiks yhte festivali korraldamas kuid tanu teatud ootamatutele asjaoludele olen ikka veel Melbournes. Loodetavasti siiski stardin kahe paeva parast. Yritus toimub pohimotteliselt kuskil peaaegu metsas. Tagasi tsivilisatsiooni tulen sealt kuu lopus ning stardin 30.12 Sydneysse kuhu jaan ysna pikalt. Ma ei joua ara oodata sest koik kes Sydneys kainud on, ytlevad, et see on eriliselt lahe koht! :)
Internetti ma enne aastavahetust ei kasuta, seega soovin etteruttavalt koigile haid joule! Kel eriti suur igatsus peale tuleb, saab mind mu mobiililt katte (number kuskil eelnevas blogi sissekandes) juhul kui ma Mildura metsas levis olen :)

Melbourne Eesti Maja

Eelmisel pyhapeaval oli Melbourne Eesti Majas yritus, mille eesmark oli saada voimalikult palju eestlasti yhte kohta ning panna nad raakima oma lugu, miks ja kuidas nad Austraaliasse sattusid. Enamus kohaletulnud inimestest olid peale II Maailmasoda Austraaliasse migreerunud, ylejaanud olid Working Holiday viisaga noored, kellel enamuses yks ja sama pohjus Eestist lahkumiseks - majanduslangus ja reisikihk.
Peale ametlikku osa laks noorem seltskond edasi parki piknikule:

November

Blogipidamisega on pikk paus olnud kui pohjust muretsemiseks pole - minuga on koik hasti, olen puhanud ja onnelik ning eluga hetkel igati rahul! :)
Vahepeal olen tutvunud paljude toredate inimestega ning maailma vaiksust toestas yks teinegi naljakas vahejuhtum. Nimelt pidin minema yhele housewarming party'le, kus ma tegelikult ei tundnud mitte kedagi kuid kuna ma olin selle aja peale Melbournes olnud vaid kolm nadalat, tahtsin kindlasti minna, et uusi kontakte luua. Labi ime ma ei eksinudki ara vaid leidsin oige maja taitsa ise yles ning majale lahenedes yritasin ettevaatlikult sisse hiilida... ja ESIMENE inimene keda ma sisse astudes kohtasin, oli tuttav Eestist keda ma polnud umbes 8 aastat nainud! :)

Ma ei ole veel palju Austraaliat avastada joudnud kuid Melbourne on elamiseks vaga lahe koht kuna see on nii mitmekesine! Naiteks Fitzroy hipilikus linnaosas Itaalia restoranis itaallasest baarmaniga lobisedes voib vabalt meelest minna, et sa oled siiski Austraalias, mitte Itaalias. Siinolles ei saa kindlasti olla hetke, et ei tea kuhu kohvikusse voi restorani minna sest neid on lihtsalt niiiiii palju ja niiiiii lahedaid :) Pigem on mul mure, et ma ei joua igale poole kuhu tahaksin minna! Samas... negatiivse poolena voib Austraalias valjaskaimise kohta tuua meeste diskrimineerimise. Yldjuhul on igal keskmisest paremas kohas uksel turva kes otsustab kes saab sisse ja kes ei saa. Naisterahvastel pole sissesaamisega probleeme kuid meestel ei pruugi nii hasti minna sest nii nagu mulle kohalikud selgitasid, siis naisi eelistatakse seetottu, et nad ostavad baarist kallimaid kokteile kui mehed ning tekitavad ka vahem probleeme kui mehed. Igatahes on see minu arust natuke kummaline konseptsioon.
Shopping - Melbourne on selles suhtes iga naise unistus, seda voin lubada! Unustage suured ostukeskused oma stampkaupadega! Palju ponevam on spetsiaalsetel shopping street'idel end disainerpoodides ogaraks shopata :)

Yle kuu siin olnud oskan juba linnas enamvahem ringi liigelda, mille yle vaga uhke olen! (arvestades milline orienteerumishalvik ma olen). AINUKE asi mis mind absoluutselt hulluks ajab on igasugune byrokraatia sest mul ei ole lihtsalt kannatust igasuguse paberimajandusega jannata. Mida aga palju... Samas kannatavad seetottu ka minu kallid sobrad, kes on pikemalt Austraalias elanud ja teavad kuidas asjad tootavad (siinkohal erilised tanud Jaanusele Sydneysse, keda ma vaiksemate ja suuremate asjade puhul igal voimalusel tyytan!) :)

Jargmine kord kirjutan kui mu joulu- ja aastavahetuse plaanid on paigas. Kui laheb nii nagu plaanin, saab ponev olema! Kuid sellest mitte enne, kui koik on planeeritud!

Eestlased igal pool!

28.10.10
Esimesed kaks nadalat Melbournes on moodunud suhteliselt vaikselt sest tegelikult olen terve see aeg haige olnud. Soin ara koik tablakad, mis mul kaasas olid aga tervis laks ikka ainult hullemaks ning lopuks andsin alla ja tundub, et nyyd on enamvahem OK. Aga muidugi oli mul vaja isegi haigena kinno, linna ja kohtumistele minna sest nii ponev on koik! :)
Paar paeva tagasi oli meil ka vaike eestlaste kohtumine, kus sain kokku kahe eesti tydrukuga. Niipea kui hakkasime oma Eesti tuttavatest raakima, tuli valja, et nad mitte ei tunne lihtsalt mu tuttavaid vaid lausa esimese ringi sopru, kellega Tallinnas koige rohkem aega veetsin. Aga noh, mis seal ikka muud oodata :)

Toost nii palju, et nyydsest on mul ametlik too Monash University' s ehk koik Fijil ja Vietnamis tehtud kysitlused ja intervjuud tuleb kirja panna. Tood on palju aga tooaeg on paindlik ning voin seda teha yksoik kus teha. Peaasi, et tehtud saab. Teine too on yhes kohvikus, kust ametlikult alustan jargmisest nadalast.
Kontoritoole ei kandideeri ma vahemalt jargmise poole aasta jooksul! Olen nous koike muud tegema sest mul on igasugustest exceli tabelitest ja systeemidest ja millest iganes nii blokk ees, et isegi maailma parim palk ei motiveeriks mind hetkel taolist tood tegema! Muide ma ei ole ainuke selline siin - terve Austraalia on endiseid edukaid kontorirotte tais, kes on end kodus nii yle tootanud, et tundsid taoline pikk too- ja puhkusereis on ainuke valjapaas nende jaoks. Ning ma tootan hetkel statistikaga, mis mu vaidet toestab! Endised kontorirotid, yhinege! :)
Minu plaan? Teha tood nii kaua kuni ma sellest roomu tunnen, reisida mooda Austraaliat ja Aasiat. Aasias tahaks teha Eesti suve paiku vabatahtlikku tood aga sellest on veel vara raakida. Alles siis plaanin uuesti "paris" tood tegema hakata.

Melbourne

Vaatamata mitme minu sobra arusaamisele, et Melbournes on soe ja paikesepaisteline, asi nii ei ole :) Austraalia talv pole veel labi ja arvan, et hetkel on siin umbes sama ilm mis teil Eestis. Ainuke vahe, et siin laheb tasapisi jarjest soemaks.
Joudsin eile ning esimesed paevad on moodunud erinevate asjatoimetuste tahe all. Nadala lopus lahen barista kursustele, sest tahan lisaks Fiji ja Vietnami projektile ka lisatood leida. Aasias on ju veel palju maid, mida tahan avastama minna :)
Maailm on vaike koht ning tana sain siin kokku yhe Shoti preiliga keda kohtasin Fijil ning nadalavetusel on tulemas yritus, kuhu tuleb veel teisigi Fijilt tuttavaid inimesi.

PS! Minu uus mobiilinumber Austraalias on +61 432 059 148

Hanoi 1000 aastat vana

Palju onne! Linn uppus inimestesse kes olid koik tulnud Hanoi 1000 aastapaeva tahistama. Kui see linn on niigi ylerahvastatud, siis voite ette kujutada mis tahistamise ajal juhtus. Kuid mina ja mu vastleitud sobrad ei lasnud sest end heidutada ja trygisime labi tuhandete inimeste, et voimalikult palju oma silmaga naha. Lisage palavus, yle keskmise ohuniiskus ja kohalike meile suunatud tahelepanu (sest Aasia inimeste jaoks on blond eurooplane toeline haruldus ning iga kolmas tahtis meiega pilti teha) ning te saate aru, et me viimased paevad olid rasked :)
Kuigi minu viimased peavad Vietnamis oli yks suur pidu, siis viimane paev Hanois toi natuke nukramaid hetki.
Nimelt kui mitmed kurvad hyvastijatud said tehtud, asjad pakitud, votsime takso ja kihutasime lennujaama poole. Olime niigi hiljaks jaamas kui yhel hetkel avastasime, et meie taiesti umbkeelne taksojuht soidab taiesti vastupidises suunas. Vaatamata meie pingutustele ja kehakeelele ei saanud ta aru, et tahame lennujaama poole soita (markuseks - Aasias ei ytle keegi turistile "ei", isegi kui pole orna aimugi mida soovitakse sest raha on neile koige olulisem). Ainuke variant oli uus takso leida ning kuna me olime suures ajahadas siis kokkuvotvalt jai minu seljakott autosse ning lootus seda katte saada haihtus siis, kui autouks kinni loodi :(
Selles kotis oli koik see koige tahtsam, mida yks inimene soovib reisides endaga lennukisse kaasa votta ehk siis mu laptop, fotokas, rahakott, koik dokumendid (v.a. pass, mis paastis mind suurematest probleemidest), kosmeetika jne. Lisaks jaimegi oma lennukist maha...
Olukord tundus suht lootusetu, sest tanu Hanoi pidustustele olid koik lennud puupysti tais ja meil ei onnestunud end jargmise nelja Saigoni lennu peale mahutada. Onneks saime viienda peale tunde hiljem aga meie room oli yyrike sest Saigoni joudes saime teada, et meie lend Austraaliasse (Darwinisse) oli tyhistatud. Nagu mu paev poleks saanud enam hullemaks minna...
Umbes neli bussitait inimesi viidi vastvalminud Moevenpick hotelli ning koigile kaaskannatajatele teavitati uudis, et neil on voimalik pakkuda tuba ainult kahele inimesele korraga ja koik. Oleksite pidanud kuulma seda kisa ja ahvardusi, sest niigi vasinud ja tydinud inimesed keeldusid voorastega tuba jagamast. Moistilik iseenesest. Koik see kestis kokku umbes 2 tundi ning mina otsustasin, et mina ilma voitluseta alla ei anna ning nouan OMA tuba! Umbes 7 inimest tegid sama ning kui koik allaandjad olid oma uute vastleitud paarilistega tubadesse lainud, siis saime me oma single room votmed :)
Hotell ise oli taiesti viimase peal, voisime seal olla terve jargmise paeva kuni jagmise lennuni ning lisaks tegi Jetstari kinkekaart mu tuju natuke paremaks :) Elu laheb edasi, koik mu kotis olnud asjad on asendatavad sest pass ja tervis on ikka olemas!

Arusaadavatel pohjustel pilte pole mul voimalik lisada hetkel kuid teen seda siis kui mu Hanois leitud sobrad need mulle saadavad.

Esimesed muljed Hanoist

25.09

Kuna mul on terve päev täna vaba siis mõtlesin pikalt mida ette võtta ning kultuuriinimene nagu ma olen, sai minu esimeseks eesmärgiks kohaliku kaubanduskeskuse külastamine :) Sularaha oli mul täpselt 500 000 dongi, seega olles pooleldi miljonär, mõtlesin, et teen oma shoppingu kiiresti ära ning peale seda hea päris kultuuriväärtustele pühenduda :)

Etteruttavalt võin mainida, et selle rahaga ma kedagi pahviks ei löönud (Eesti Panga kodukalt ei leidnud ma kahjuks dongi väärtust kroonides) aga pakun, et see on ca paarsada krooni või natuke rohkem. Teiseks ei olnud midagi väga sest kulda-karda täis kaubanduskeskusest osta ka. (Õnneks!) 

Reisides olen ära õppinud, et parim viis tüütutest kohalikest lahtisaamiseks on teeselda, nagu sa teaksid täpselt kuhu lähed või mida sa teed (töötab 99%!). Tehnika töötas ka Hanoi tänavatel vaatamata sellele, et olin erinevatest reisikirjadest vastupidist lugenud. 

Vietnami liiklus on ikka paras hullumaja! Võite ise ette kujutada, kui rahvaarv on rohkem kui 80 miljonit inimest. Kuigi tihtipeale pidi mul suuremate ristmikute ületamisel süda saapasäärde vajuma, säilitasin kogu aeg oma näilise enesekindluse sest nagu paljud reisisellid Fijil soovitasid, siis tuleb siin teed ületada nii, et vaatad ainult otse ja lihtsalt kõnnid sest liiklus korraldab end sinu ümber ise ümber :)

Tänavad on tihedalt üksteise järel täis erinevaid poode, toitlustukohti (süüakse otse tänaval selle hullumeelse liikluse ja tuututamise taustal), mootorrataste/ autode paranduskohti jne. Kuigi mul hakkas kõht tühjaks minema, ei ostaks ma vist sellistest kohtadest süüa ka siis kui pilt päris eest ära hakkaks minema sest enamus neist kohtadest olid parajalt räpased. Samas ei ole eelmainitu kindlasti minupoolne halamine! Mulle ei meeldigi ainult ilusates kohtades käia vaid tahangi näha kohti nagu nad on. Lihtsalt selle söögiasja... lahendaks siin teistmoodi kuidagi :)

Pikalt seekord ei kirjuta sest nüüd süüvin natuke Vietnami ajaloo lugemisse, et rohkem teada saada ja et paremini Vietnami hoomata. 

Sama päeva õhtul

Tänase päeva õppetunniks on eelarvamustest lahtiütlemine sest juba neli tundi hiljem sõin oma sõnu.
Kui ma päeval mööda Hanoid jalutasin ja neist nn. restoranidest mööda jalutasin, mõtlesin, et arvatavasti söövad seal inimesed kellel pole üldse raha vms. Miks nad muidu sellistes kohtades söövad. Läksin ise oma peenesse hotelli viimasel korrusel asuvasse katusekohvikusse ja tellisin lõunaks maitsva smootie.
Õhtul pidid meid austraallased Mel ja Phil (kes elavad koos kolme lapsega juba aastaid Vietnamis) õhtusöögile viima ning olin väga kindel, et küll nemad juba mingeid lahedaid Hanoi restorane teavad. Läbi selle hullumeelse liikluse ja eluga riskides ristmikke ületades jõudsime lõpuks tänavani, kus kõik kõnniteed olid neidsamu "vabaõhurestorane" paksult täis. Raske öelda, kus üks algas või lõppes. Mel ja Phil astusid (põhimõtteliselt üle inimeste) ühte neist sisse ja esimese hooga mõtlesin, et nad teevad nalja (sest austraallastele meeldib nalja teha eksole). Ma olin valmis juba iroonilist kommentaari tegema a la "stiilis, et hea nali küll aga öelge nüüd, kuhu me päriselt lähme" aga õnneks sain sõnasabast viimaselt hetkel kinni kuna sain aru, et just seal me õhtust söömegi... sajad inimesed üksteise kõrval nii, et ruumi liigutada pole istumas plastmassist toolide otsas (umbes 20 cm kõrgused), lauad samuti plastmassist, maapind kõikvõimalikku sodi täis (kasutatud salvrätid, õllepudelikorgid, toidujäätmed jne.), teenindajad kihutamas edasi-tagasi...
Imekähku olid meilt tellimused võetud, kohalikud õlled ees ning kaks minutit hiljem ka tükeldatud liha ja särisev pann laual, kus oma liha ise praadisime. Nagu ka pildilt näha, pole ma esimesest ehmatusest veel päris üle saanud :)

Sama "restoran" seest poolt:

Kuid sõin kõik korralikult ära sest toit oli väga maitsev ning mingeid komplikatsioone ei samal ega järgmisel päeval ei järgnenud :)
Kõige raskem oli harjuda sellega, et kõik mittevajalik tuligi maha visata. Lõpuks aga lasin lapsepõlves päheraiutud õpetusel, et prügi pole ilus maha visata, minna, ja virutasin isegi pulgad peale söömingut järgi! (Ärge muretsege, kõik see sodi pühiti ming hetk kokku) :)
Igatahes... see õhtusöök oli kindlasti üks ehedamaid Aasia kogemusi ning olen meie võõrustajatele väga tänulik! Olgu mainitud, et lähen ka edaspidi taolistesse kohtadesse sööma :)

26.09

Cat Tien National Park

Tänane päev möödus pea täielikult reisimisele – äratus oli 4.30, kell 6.00 lennujaamas, 9.00 maandusime Saigonis ja sealt 4h autoga Cat Tieni. Miks? Jeff/Phil töötavad konsultantidena eelmainitud rahvuspargi jaoks. Lisaks on meiega kohalik tõlk ja praktikant Lan, keda naete alloleval pildil:

Mina olen kah „praktikant“ J Teisisõnu kuna peame niikuinii Saigonis ja Hanois backpacker’eid küsitlema, siis mul oli võimalus Cat Tieni kaasa minna ning see tundus põnevam kui üksi Hanoisse või Saigoni kuskile hostelisse jääda.

Kohale jõudes toimus kiire koosolek rahvuspargi juhatajaga ning kohe asusime uuesti teele. Sihtkohaks pargis asuv Crocodile Lake, kus pidime ka öö veetma. Minek oli üsna vaevaline – kõigepealt 20 min autsosõitu ning edasi matkamine läbi vihmametsa ca 1,5h koos oma varustusega. Soovitan soojalt vihmametsa minnes mitte oma läptopi kaasas tassida :P

Crocodile Lake oli väga muljetavaldav kuid kuna oli pime, siis nägime taskulambiga järvele sihtides vaid krokodillide silmade punaseid peegeldusi. Vahepeal korraldas kohalik metsavaht meile väga rikkaliku õhtusöögi ning kõrvale jõime Hiinast ostetud riisiviina. See ei nainud kyll eriti ahvatlev valja aga oleks olnud ebaviisakas mitte proovida.

 

27.09

Äratus kell 5.15 sest mina ja Lan tahtsime kindlasti päikesetõusu näha/pildistada. Peale seda kerge hommikusöök ning taas matk läbi vihmametsa.

Seekord aga maksis kangekaelsus mulle kätte. Nimelt on see vihmamets täis kaane, mis ei ole päris eesti kaanide sarnased vaid palju kiiremad ja kavalamad vennikesed. Roomavad maas, ootavad õiget hetke millal su saapa külge kinnituda ja hakkavad õiget kohta otsima, kus neil on veresoonele kõige parem ligipääs. Umbes 1 minutiga on nad su saapa või tennise küljest juba naba kõrgusel särgi peal. Ohtlikud ei ole aga lihtsalt vastikud ning näevad äärmisel halvad välja. Nende hammustust pole peaaegu üldse tunda, seega ei või kunagi kindel olla, et nad end kuskile külge haakinud pole.

Kuna öösel oli vihma sadanud ja meie (anti)kaanisokid märjad ja porised, siis mõtlesin mitte oma uusi tenniseid ära rikkuda ning otsustasin, et pikkadest pükstest aitab küll. Viga! J

Sel ajal kui kõik teised matkajad, kel kaanisokid jalas, normaalselt kõndisid siis mina tegin poole ajast kas omale kaanikontrolli või üritasin neist, kes end mu pükste ja tenniste külge olid kinnitanud, lahti saada. Ning jah, ka oli üks eriti tark kaan end mu püksisääre alt sisse suutnud vingerdada kellest ma küll õnneks lahti sain (ühe meie giidi abiga muidugi sest arvatavasti pool metsa kuulis mu hädakisa).

Edasi külastasime rahvuspargis asuvat Ta Lai küla kus inimesed elavad väga algupärastes tingimustes. Meid kutsuti ka külavanema (omavahel kutsusime teda Mr. Tourism of Ta Lai) majja teed jooma, kus arutati lühidalt küla ja rahvuspargi koostöövõimalusi.

Järgmine peatus – Monkey Rescue Center kuhu viiakse primaadid, kes on illegaalsete loomakaubitsejate või lemmikloomapidajate käest ära võetud. Ahvid läbivad pika võõrutusprogrammi, kus neid õpetatakse teiste ahvidega sotsialiseeruma, seejärel inimeste abita ise endaga hakkama saama jne. ning alles siis lastakse nad vabadusse. Enne vabakslaskmist peavad nad oskama end inimeste eest kaitsta, et seeläbi uuesti kinnipüüdmist vältida. Iga pärdiku lugu on erinev ning seetõttu võtab nende loodusesse tagasipääsemine erineva aja.

Peale pärdikuid viidi meid Bear Rescue Centerisse, kus elas 16 mõmmikut. Karusid kütitakse, et neist mingit spets toitu valmistada või on neid hoitud lemmikloomadena. Igatahes on kõiki neid karusid minevikus väga halvasti koheldud. Erinevalt ahvidest aga ei saa nemad enam kunagi loodusesse tagasi sest nad on inimestega liiga kaua kontaktis olnud ning ei saaks vabas looduses enam ise hakkama. Õnneks hoolitseb shotlane Sylvia nende eest hästi ning nende heaks tehaks parim, mis võimalik.

Siin on muide üldse palju eurooplasi tööl – ahvide keskuses töötab inglane Stephanie, kontoripoole peal on taanlane Angar, kaks sakslast jne.

28.09

Tänase päeva tähtsaim sündmus oli workshop, kus arutati pargiga seonduvaid teemasid, lisaks grupitööd jne. Vietnamlastele vist meeldivad igasugused koosolekud ja kogunemised. Kuna Cat Tieni inimeste jaoks oligi see tähtis kogunemine siis suhtuti kõigesse väga tõsiselt. Nende jaoks ikkagi kolm välismaalast ei-tea-kust seda läbi viimas.

Sissejuhatava kõne pidas keegi tähtis tegelane ehk Director of Something (mul ei jäänud peaaegu ükski nimi meelde sest enamus neist kõlavad nagu Hung, Xiang vms.) ning ta oli selle jaoks kaks lehekülge teksti lausa kirja pannud! Meie usin tõlk Lan tõlkis selle kiiresti inglise keelde. Peale kõne lõppu hüppas keegi teine (Director of Something Else) püsti ning kuulasime teise surmtõsise kõne, kus tänati kõiki kõige eest jne. J

Koosoleku olulisust rõhutas see, et kohal oli ka päris kaameramees:

Ei teagi täpselt kus uudistes meid näidatakse J
Selline nägi välja saal, kus meie workshop aset leidis. Lihtsalt pidin selle pildi siia üles panema J

Koosolek läbi, kiire lõuna, veel üks koosolek ning asume Saigoni poole teele.

09.10
Saigon, Hoi An ja tagasi Hanois

Vahepeal on palju juhtunud ja kõike kirja pannes ei viitsiks keegi seda lugeda J

Saigon on tõeline peolinn ja turistilõks ning kes pole varem Aasias käinud ja tuleb just Vietnami, soovitan neile esimeseks seda linna sest nii vähendate kultuurishokki.

Hoi An on armas sadamalinnake (UNESCO World Heritage listis) ning ideaalne puhkuseks sest siin on randa, häid restorane ja lõputult shoppingut.

Hanoisse tagasi jõudes ööbisin esimest korda päris backpackerite hostelis ning elu sellistes kohtades on kordades lõbusam J Igal sammul kohtab huvitavaid inimesi- maailmaändureid. Kvaliteetinimeste väljapeilimine võtab küll natuke aega aga mõne inimese tundmasaamine tundub tõelise privileegina ning mul aarmiselt hea meel neid koiki kohata!