Bula Fiji! :)

10.09

Ja reisi alga!

Fijile jõudmiseks kulus mul umbestäpselt 40 tundi (Tallinn- Moskva- HongKong- Fiji). Moskva lennujaamas oli mu suurim hirm, et pean transiitviisa ostma kuid tuli välja, et täiesti asjatu hirm. Noh, võib-olla ehk oma lollusest ka oleks pidanud, sest suht vara ärganuna polnud ma just kõige kirkam kriit karbis ning üritasin end automaatselt koos teistega passikontrollist läbi suruda ja kipun arvama, et selle õnnestudes oleks mul tükk tegu tagasisaamisega olnud sest mul polnud edasisõidu piletit (selle sain hiljem alles transiittsoonis). Õnneks oli passikontrollis mingi kuri venku, kes käratas, et tema inglise keelt ei räägi ja saatis mu minema. Ainuke mure, et kuhu. Jõlkusin niisama nõutult ringi ja mõtlesin, et täidan mingi migratsioonilehe ära või midagi aga sain selle eest ka sõimata. Need venelased pole ka millegagi kunagi rahul J

Seejärel saadeti mind ei-tea-kuhu, kus mind ootas järgmine kuri vene baaba ning ilma igasuguste selgitusteta kästi talle järgneda. Ma siis sibasin kuulekalt tema järel koos oma kodinatega (tuli välja, et olin ainuke transiitreisija oma lennult) ega julgenud midagi küsida kah. Peaasi, et ainult maksma ei peaks J. Peale 15 minutit kiirkõndi läbi terve lennujaama jõudsime transiittsooni, sain pileti HongKongi ja peaaegu kümne tunnine ootamismaraton järgmsele lennule võis alata!

Sheremetyevo lennujaam pole just eriliselt vinge koht – suitsetamisbokse pole, nende asemel on mingid suured metallist undavad asjad mitmes kohas keset lennujaama ja kogu terminal haises suitsu järgi. Ka suitsetati kõigis kohvikutes jne. Euroliit on meid ikka ära hellitanud.

HongKongi lennujaamas sain Richardiga kokku ning viimane lend  Nadile möödus juba lõbusamalt.

Jeff oli meil lennujaamas vastas ja peale hommikusööki rääkis täpsemalt mis meid ees ootab. Kokkuvõtvalt on tema ülesanne nõustada nii Tourism Fiji’t ja Backpackers‘ Association’it kuidas kohalikku turismimaastikku muuta ja potensiaalsetele klientidele atraktiivsemaks teha. Lisaks sellele tuleb mängu ka Monash University, kes viib läbi samal ajal omapoolset uuringut kuidas Fijil vähendada tööpuudust ja saada rohkem inimesi maapiirkondadest enamasustatud piirkondadesse tööle.

Meil on vaja kolme peale kahe nädalaga saada täidetud küsitlused umbes 350-lt inimeselt.

Sellel pildil on näha, kuidas näeb välja meie päev "kontoris" :)

Siin me näiteks kontrollime küsitlused ka teist korda üle:

Nagu allolevalt pildilt näha, on meie tööpäevad väga rasked J:

13.09

Siiani oli meie põhikohaks Nadi Bay Hotel ning oma esimesed „ohvrid“ olemegi samast hotellist leidnud kuid igal õhtul umbes 17-19 käime ka ühes teises backpacker’ite kohas nimega Smugglers Cove inimesi küsitlemas. Kuid kuna Nadi on ainult vahepeatuseks Fijile saabujate või minejate jaoks, siis peame liikuma edasi põhilistesse turistilõksudesse, et leida inimesi, kes on Fijil rohkem aega veetnud ning saavad meie uuringu jaoks kasulikumad olla.

Selleks sõitsime Yasawa saarestikku (laevaga umbes 4,5h Nadist) ning esimeseks peatuskohaks sai mulle ja Jeffile Nacula saarel asuv kohalike poolt juhitud Oarsman’s Lodge (pildil koos Onniega kes oli selle koha manager)

Rich elab kohe meie kõrval olevas Fiji saarte ühes parimas kohas nimega Blue Lagoon (mida juhivad austraallastest abielupaar). Hiljem liikus Rich edasi teistesse kohtadesse ning meie Jeffiga käisime oma saarelt ära vaid õhtuti taksoga (loe: mootorpaadiga) teistel saartel küsitlusi tegemas. See on meie "taksojuht" kapten Joe :)

Lisaks intervjueerisime nii kohalike kui ka mittekohalike poolt juhitud resortide managere, et saada aru milliseid strateegiaid turistide meelitamiseks kasutatakse ning kuidas üleüldse antud kohti juhitakse. Ausalt öeldes oli väga põnev kuulata kuidas Blue Lagooni managerid kaks aastat tagasi Austraalliast Fijile tulid ja koha põhimõtteliselt nullist üles ehitasid sest kohalikest koosnev teenindav personal ei teinud vahet näiteks veini- ega tavalise veeklaasi vahel. Olime nende juurde kõik õhtusöögile kutsutud ning võrdleksin teenindust ja toitu meie mõne vanalinna restorani omaga – täiesti klass omaette! Ma ei mäleta enam mida meile täpselt pakuti aga mäletan, et sõin nii nagu homset ei tuleks (üritades seda muidugi kõrvalistujatele võimalikult vähe välja näidata) :)

Nende kahe loole ja juhtimisvõtele kohalikud väga vastu ei saa. Intervjueerisime ka Nacula saares juhti ehk chief'i (Fijil juhib iga piirkonda oma chief ja see amet päritakse perekonna meesliini pidi. Võib ka naine olla kuid ainult juhul, kui peres ei ole poegi). Kohalike resortide poolt sissetulev raha jõuab tagasi Fijile, mittekohalike poolt juhitud resortide sissetulek suuremas osas kohalikeni ei jõua. Kahjuks aga ei ole Fiji inimestel nii häid teadmisi kaasaegsetest strateegiatest või näiteks internetiturundusest. Ka pärsib kohalikke mitte väga kaasaegne tehnika ja selle kasutamisoskuse puudumine. Vahel üritavad mõned külastajad täiesti vabast tahtest kohalikele Microsoft Wordi või emaili saatmist õpetada.

Tavaline tööpäev näeb välja selline – 8.00 on hommikusöök ning sellega kaasnevad erinevad jututeemad kellega iganes sa lauda jagad.

Ca 10.00 vaatame üle eelmise päeva täidetud küsitluslehed ja arutame päevaplaani. Peale seda on kuni neljani vabakava ehk ujumine, päevitamine, lugemine, vedelemine võrkkiiges või mida iganes saarel teha saab. Muideks, kohe meie "oma" rannas asub parimad snorgeldamiskohti üldse!

Ca 17.00 hakkab jälle töö ehk lähme ühte/kahte resorti järjekordseid backpackereid piinama. Kuna kell 19.00 on igal pool õhtusöök siis tavaliselt pühendume tööle 1,5 h ning enne õhtusööki oleme jõudnud juba teise kohaliku õlleni J

Peale seda viskame oma research kit’id nurka ja hakkab jälle lõbus osa ehk alati toimub kuskil midagi põnevat. Selleks võib olla kinoõhtu kahe palmi vahele tõmmatud ekraaniga, tantsu- ja tuleshow, reegliteta võrkpall koos kohalikega vms. Kõik see käib koos üleüldise sotsialiseerumisega ning iga päev ning õhtu kohtab väga palju huvitavaid inimesi üle igast maailma nurgast. I love this job! :)

18.09

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis täna pole ma peaaegu mitte midagi erililiselt kasulikku teinud aga sellegipoolest tundsin, et pean midagi siia kirja panema J

Fijil on ütlus – It’s Fiji time! See tähendab seda, et kõik juhtub kui juhtuma peab ja kiirustada pole mõtet. Ja see on ka mu tänase päeva moto olnud.

Peale hommikusööki oli intervjuu Chiefiga (ca 1h) ning nüüd olen Nacula saare tähtsaima mehega ka isiklikult tuttav. Ehk see mu nii läbi võttiski J

Haarasin oma raamatu ja iPodi, vajusin kiiktooli ning välja ajasin end kella 12 paiku lõunasöögiks. Sõime-jõime ja jätsime hüvasti teiste resordikaaslastega, kes sel päeval suure saare peale sõitsid. Võtsin siis jälle oma raamatu ja iPodi ja sättisin end võrkkiike. Te seal võite muidugi mõelda, et mis mul siin niimoodi elul viga on aga vahel on ikka päris raske. Näiteks mingi hetk ajas väga närvi, et ma ennast korralikult ses kiiges sirutada ei saa ja pidin end hoopis oma tuppa voodisse vedama. Ärkasin kell neli vist maailma parimast lõunaunest J

Tunni pärast on vaja Blue Lagoonist saada ca 5 küsitlust, mis tähendab, et selleks kulub umbes pool tundi kuni võime tööpäeva lõpetatuks lugeda ning oodata kuni meid kell 19 õhtusöögile kutsutakse J

Lisaks eelmainitule võib mõnikord mu töö ka ohtlik olla! Kui ma mõnikord end liiga kauaks päevitama unustan, siis võin vabalt päikesepõletuse saada! Või võin liival jalutades mõne terava rannakarbi peale astuda!

Ühesõnaga tervitused „karmist“ töö- ja eluoluga Fijilt ja ärge unustage vahel aega iseendale! J