Viimased päevad Fijil

Add caption

22.09
Viimastel päevadel juhtus palju - kõikvõimalikud kohalikud üritused ning kohtumised. Lahkumine Oarsman's Lodge-st oli üsna kurb :( Igal päeval laulab kohalik staff kõigile lahkujate ühte kindlat head-teed-teile stiilis laulu, millele ma varem erilist tähelepanu ei pööranud aga nüüd kõlas see eriti kurvana sest Fiji oli mulle tähelepandamatult hinge pugenud. Sain aru, et ei näe kõiki neid kohalikke armsaid inimesi niipea...
Laevasõit tagasi oli aga see-eest väga fun :) Sõit kokku kestis 4,5 h ning erinevatest peatuskohtadest tuli laevale palju inimesi, kellega olime varem juba kokku puutunud ja jällenägemisrõõm oli suur. Näiteks olid seal kaks head sõpra itaallane Alberto ja prantslane Karim, kellega koos ma ei suuda kunagi naermist lõpetada sest nad lihtsalt on maailma naljakamad tüübid keda mul õnnestub tunda :)
Lisaks näiteks geoloogidest paarike Saksamaalt, kes töötavad koos Mongoolias, Poola peotibi Colette kes töötab Austraalias hobusetaltsutajana ning kelle lugusid tema tööst kuulasime kõik nii, et suu lahti vajus. Siis peaaegu 30-aastased sakslased, kes kogu oma maise vara maha müüsid ja mööda maailma otsustasid reisida, Brasiilia surfarid jne.

Paar viimast päeva Nadil möödusid kiiresti (jätan vahele pikad kirjeldused) ning 23.09 asusime teele Vietnami. Esimene peatus - Hanoi.


24.09
Peale terrrrrvet päeva lendamist jõudsime lõpuks Vietnami. Sõit hotelli kestis tund aega ning jah... peale Fijit on see ikka täitsa teine maailm. Hotelli jõudes ootas mind ees kaks üllatust - esiteks hotelli lobbys oodates lugesin mingit tutvustavat materjali Hanoi kohta ning seal oli muuhulgas kirjas ka mõned vietnamikeelsed käibefraasid. Üritasin siis neid ka kohe kastutada ja hotellipersonalile aitäh nende omas keeles öelda. Üks kohalik noormees tõstis oma pilgu arvutist ja küsis kas ma olen varem vietnami keelt õppinud sest mul pidi väga hea hääldus olema. Ma siis proovisin veel miskit ette purssida ja neile tere hommikust öelda, mille peale tal sõna otseses mõttes silmad punni läksid ning küsis, et olen ma ikka täiesti kindel, et pole varem nende keelt õppinud või ega mul Vietnamis sugulasi pole. Noh, olen täitsa kindel, et pole :) Igatahes olin väga uhke oma väikse saavutuse üle!

Teine üllatus (mitte nii positiivne) saabus hotellitoas sest avastasin vannitoas kaalu. Sinna peale astudes nägin numbrit, mis ütleme ausalt... on rekord minu jaoks :)
Samas pole imestada sest Fijil toideti meid iga päev kolm korda päevas ning toidud olid ülemõistuse head! Vietnamis olles on sama lugu karta ning otsustasin, et söön kõike nii palju kui jaksan! :)
Melbourne jõudes saab mul tööd palju olema ning tekib rohkem igapäevast rutiini, siis otsin oma jooksuvarustuse välja jälle :)