Austraalia- aasta labi... selleks korraks :)

Et mis siis vahepeal juhtunud on…

Too Preston Beach Resordis on nyydseks labi ning kokkuvotvalt oli tegemist eee… vaga huvitava kogemusega. Enamasti pohjusel, et meie ylemuse Robi naol oli tegemist tyybiga, kelle IQ on vordne kanguru omaga. Ehk isegi vaiksem. Muuga ei oska ma tema puudulikku juhtimisoskust ja yleyldist motlemisvoime puudumist selgitada.

Samas IQ-st raakides, siis mu enda omagi kiita vist pole. Kontrollige ALATI oma passi kehtivusaega PEALE reisi loppu sest muidu voib juhtuda nagu minuga kuna nyyd ma tean, et vahem kui kuus kuud kehtiva passiga valjaspool Euroopa Liitu reisides tuleb  probleeme. Noh selles mottes, et ei lasta isegi Austraaliast lahkudes lennukile, mis oluliselt segab kojulendamist eksole.  Uue passi taotlemiseks pidin imekahku yhest Austraalia otsast teise lendama ning koiki kulusid kokku lyyes on see kahtlemata mu elu kalleim pass, mida taodelnud olen. Sama raha eest oleksin saanud  mitu nadalat Aasias puhata. Aarmiselt kallis oppetund aga kedagi peale iseenda pole syydistada ka.

Preston Beach kohana oli ilus ja kangurusid absoluutselt iga nurga peal. Julgemad hyplesid ka ymber meie maja ja piilusid hommikuti elutoa aknast sisse, kui hommikukohvi joime.

Prestonis veedetud aja jooksul oli vist koigil peale minu synnipaev, seega pidusid oli meil palju. Nalja sai kuid rohkem te minu kaest selle kohta ei kuule, sest what happens in Preston stays on Preston! J

Jargmine peatus Tai ning Eestis naeme juba 9. novembril! J

Tervitused Broome'st!

Pikka paus blogimises tulenes sellest, et tootasin poolteist kuud Eco Beachil kus pole eriti voimalusti internetti kasutada ning teiseks pean tunnistama, et tootasime koik seal paris korralikult ja paeva lopuks olime koik suht vasinud. Vaga pikka juttu seekord ei tule, lisan parem pilte sest Eco Beachi koige parem osa olid inimesed, kellega ma koos tootasin ja kellega koos iga vaba minuti veetsime sest asusime keset ei mitte midagi ning suht raske oli yksteisest lahti saada :)

Vaade rannale polnud yldse mitte paha eks:

Hommikuti voi ohtuti rannas jalutades vois naha delfiine, telkide vahel hyppasid mini-kangurud ja vahel nagi laisalt ringijalutavaid iguaani-laadseid tegelasi ning yhe korra kohtasin umbes kahemeetrist madu. Kuna ma olin suht ahmi tais, siis ei onnestunudki hiljem teada saada kas see on ohtlik voi mitte. 

Lisaks pidime oppima oma umbruse suhtes tahelepanelikumad olema sest yks Saksa tydruk sai umbes 15 cm-selt sajajalgselt hammustada kui oma kinga yritas jalga panna. Oosel oli see saja jalaga tegelane otsustanud sinna elama asuda ning konflikt kerge tekkima.

Elasime koik safari-stiilis telkides mis oli kaks korda suurem kui minu rendituba Melbournes. Ainuke negatiivne pool olid ood, mil temperatuur langes kuni 7 kraadini ja isegi nelja tekiga ei onnestunud sooja saada. Selline oli vaade ca kell 6 hommikul kui end toole sattisin: 

Siin pildil olen telgikaaslase Sabrinaga kes on nii lahe tegelane, et plaanin ta kuidagi salaja Eestisse smugeldada :)

Veel tookaaslasi:

Vabadel paevadel voisid koik tootajad votta osa misiganes resordi poolt korraldatud yritustest voi siis korraldasime ise lokkeohtuid voi mida iganes (oskan naiteks nyyd kriketit mangida). Vahel saime ka maalt linna pidutsema. Uskumatu kui hea tunne oli Austraalia Polvas peale mitut nadalat ei-kellegi-maal linna peal laiata ja naiteks POODI minna! :)

Pidu kohalikus pubis,wohooo:

Broomes turisti mangides kylastasime kohalikku vaikest Matso olletehast ning kus tehakse muuhulgas mango- ja ingveriolut. Teised Matso ollesordid kahjuks ei kolvanud eriti joomiseks.

Ysna eriline yritus oli Staircase to the Moon, mis toimub Broomes igal aastal martsist kuni oktoobrini paaril ool kuus. Ehk lyhidalt moona ajal kuu peegeldus ookeanis tundub nagu trepp mis viib kuuni. Koik inimesed olid haudvaiksed, vaatasid/pildistasid seda looduslikku fenomeni kui samal ajal mangis keegi taustaks aborigeenide didgeridoo'd. 

Minu kaamera ei ole just koige parem, et seda jaadvustada kuid annab natuke aimu kuidas see valja nagi.

Jargmine peatus Perth mis on Broomest umbes 2500 km louna pool. Kirjutamiseni! :)

Elu Vietnamis...

.... ehk mis on "meie moodi" elamisega vorreldes teistmoodi. Plastikmooblit ma juba mainisin eks :)

Vietnamis on totaalne kommuunielu - tavaliselt elab mitu polvkonda yhise katuse all ning igast kodust on osaliselt ehitatud kas restoran voi pood. Kui poodi pole siis lyyakse ari pusti suvalisel tanavanurgal myyes voileibadest kuni ma ei tea milleni sest huvi korral parseldatakse kasvoi oma pyksid jalast. Aarmiselt ettevotlik rahvas kuid eks neil ei jaa muud yle kui keskmine palk on umbes 800 EEKi (sry, ykskord tuleb aeg kui hakkan eurodes motlema!)
Tulles kommuunielu juurde tagasi siis vietnamlased ei paista eriti privaatsust hindavat sest tavaliselt on majades elutoad ja isegi magamistoad esimesel korrusel, uksed parani lahti ja koik kes tanaval konnivad voivad naha terveid peresid telekat vaatamas, soomas, magamas, lastega mangimas, nende peale karjumas voi mida iganes.

Kuigi konniteed on taiesti olemas siis suuremas osas neid kondimiseks ei kasutata sest need on paksult mootorrattaid tais pargitud ja kui ongi vaba ruumi, siis on seal needsamad kurikuulsad plastiktoolid kus istub mustmiljon inimest, kes narivad sihvkasid, joovad mingeid varvilisi jooke ja sotsialiseeruvad. Kusjuures naljakas on see, et osad naised on naiteks end eriti yles loonud, meik naos, kontsad all, (volts)Gucci kaekotikesed napus ja istuvad neil pisikestel plasttoolidel sadade viisi ja sadistavad midagi oma linnukeeles. Ning mehed shikkides ylikondades.
Mootorrataste, tuhandete poodide ja restoranide vahel sebib palju armsaid vaikseid kutsasid kuid mitte alati ei soovi nad turistide ninnu-nannutamist. Kohtasin yhte Hollandi pliksi kes pidi paeva haiglas veetma peale suhtlust taolise kiskja-koeraga. Mul laks natuke paremini :)

Yks asi millest ma ei ole siiani aru saanud, on Vietnami naised vs. pidzaamad. Linnapildis kohtab sadade viisi naisi kes jalutavad, soidavad ratta/mootorrataga, teevad tood (nt. kohalikes baarides ettekandjatena) kandes samal ajal pidzaamasid - triibulisi, tapilisi, roosilisi, valgeid, kirjusid jne. Ei, nad ei ole just magamast tulnud voi kavatse seda teha, nad toepoolest kannavad neid tavaliste riiete pahe. Motlesin, et akki prooviks kah ja voibolla varsti kannavad pooled Austraalia/Eesti naised tanaval ning tool pidzaamasid voi oosarke. Tanada voite hiljem :)

Mingil moel tundub Vietnam kogu oma vastuolulisuse juures monikord nagu imedemaa kus asjad juhtuvad iseenest. Naiteks laks Kathil yksord rattaga soites miskit katki ja see lihtsalt keeldus tootamast. Meie taga soitev motikamees jai kohe meie korval seisma, jooksis esimesse restorani kust tuli valja teine mees koos mutrivotmega. Esimene loi motikale haaled sisse, soitis nelja tuule poole kui teine samal ajal tahtsa naoga mutrivotme vehkides ratta kahe minutiga korda tegi. Naeratas, yhmas midagi ja laks ara. Isegi raha ei tahtnud.
Teine kord kui seitsmekesi Pauli autoga My Soni templite juurest tagasi Hoi An'i joudsime, sai autol benss otsa ca 2 km enne loppsihtkohta ja jai lihtsalt keset teed seisma. Kuid sellest ei olnud midagi sest esimesest naiste riietepoest sai pudeliga bensiini osta ja soit vois hetke parast jatkuda.
Saigonis naiteks tuli yks naine ja pakkus meile raamatuid myya (koopiaid eksole). Ta kandis umbes meetripikkust raamatuvirna ning ma toesti ei tundnud vajadust midagi osta kuid ega neist ju niisama lihtsalt lahti ei saa. Ytlesin, et ma ei saa tema arisse panustada sest kui ma midagi ostaks siis ainult Paulo Coelho raamatuid. Selle peale viskas ta oma raamatud maha, kadus kuskile ja enne kui ma kymneni joudsin lugeda, seisis ta mu ees jargmise meetripikkuse virnaga kus olid AINULT Coelho raamatud! Eks ma siis olin sunnitud ostma ning loodan, et Paulo vaga ei pahanda sest ta on juba oma miljonid niigi teeninud. Samas mina veel ei ole.

Kuigi midagi myya yritatakse igal sammul siis yldjoontes on kogu kaup sama. Arutasime yhe inglase Mattiga seda kohalikus "pubis", mis oli pysti pandud yhe ristmikku lahedusse kus iga kahe minuti tagant yritas keegi kohalik klientidele miskit myya, et peaks hakkama vietnamlasi myygi ja turunduse alal koolitama ja nad voiksid reaalselt ka kasumit teenida. Sest keskmine westerner, kes tuli kohalikku plastikkrestorani olut jooma, ei taha kindlasti sinna korvale tykeldatud ananassi voi suhkrupalle osta. Samas mitte keegi sajast tanavakauplejast ei tulnud selle peale, et myya nt soolapahkleid voi muud taolist.

Elu Vietnamis voib olla vaga seiklusrohke kui oled blond pohja-Euroopa naisterahvas (ja ma pole isegi ju eriliselt blond) sest kohalike tahelepanu on sel puhul  garanteeritud. Kusjuures mitte ainult meest vaid ka naiste  poolt ja mul on ysna palju naljakaid seiku tanu sellele olnud. Muidu on koik OK, ainuke tyytu asi on see kui keegi otsustab mind kuskil valjas olles salaja pildistama hakata. Nyyd tean kuidas kuulsused end tunda voivad. Superstaari-Ott naiteks kui meie teda Sydney Eesti majas pildile yritasime jaadvustada. Meie kollektiivsed vabandused sulle, Ott! :)

Synnipaev

Suured tanud koigile head soovide eest! Synnipaevad on ikka toredad asjad :) (PS! Koik kes mulle smsisid, kahjuks ei saanud ma teie teateid katte sest kaotasin vahepealt oma Austraalia sim-kaardi kuskile ara.)

Olin suhteliselt kahtleval seisukohal kas  yldse mingit pidu korraldan sest mul onnestus vahepeal Hanois haigeks jaada ning vahemalt neli paeva istusin palavikuga oma toas. Kath lendas vahetult enne minu synnipaeva Saigoni, mina tegin ohtul oma tavaparast tood kysitlustega ja kui “toopaev” labi, seadsin sammud oma “koju” kuid tee peal kohtasin tuttavaid nagusid kes maletasid, et mul on mida tahistada ning nii ta laks. Pidu toimus klubis nimega Bucket Bar ja nagu nimi viitab myydi kokteile ainult ambrites. Minu kui synnipaevalapse eest kanti head hoolt, lauldi rahvusvahelist synnipaevalaulu ning lopuks tantsisime koik nii diivanitel kui laudal!

Synnipaevadel saab tavaliselt palju kingitusi ja mulle meeldib moelda, et universum korraldas mulle paar vaikest kingitust selle puhul. Naiteks on mul vaja KOHE Austraaliasse joudes teha baristakursus (kohvi valmistamise kursus) ning see ei ole vaga odav lobu. Raakisin oma synnipaevahommikul Maxiga, kes on Hanoi Backpacker’i omanik kus ma tootan ja kes toetab kogu projekti ning tuli valja, et enne kui ta Vietnamisse kolis, tootas ta Austraalias baristade koolitajana. Lubas mulle koik vajaliku selgeks opetada ja juba jargmisel paeval see juhtuski. Ideaalne!

Lisaks korraldab ta vietnamlasest naine kokakursusi ja nadala lopus on mul voimalus tasuta Vietnami toite oppida tegema. Hiljem saame koik tehtu ise ara syya! J

Muudest uudistest nii palju, et taoline too kysitlustega siin Vietnamis jaab mu viimaseks sest kohe peale Austraaliasse joudmist lendan Broome’i, kus tootan jargmised kuus kuud kohas nimega Eco Beach. Tegemist on eco resordiga otse India ookeani kaldal (kes viitsib vaadake rohkem siit: www.ecobeach.com). Tootan kuni viisa labi saab (oktoobri keskpaigani) ning peale seda voib mind Eestisse oodata. Kauaks, seda veel ei tea aga paar kuud kindlasti J Originaalis ma ei teadnud millal tagasi tulen kuid yhel paeval avastasin passi vaadates, et see aegub kaks kuud peale mu viisa loppemist ning seega ei saa ma kuskile reisida ja pean kindlasti tulema uut tegema. Voimalus on seda ka suvel Sydneys teha aga pilet Broomest Sydneysse ja tagasi laheb peaaegu sama palju maksma kui pilet Euroopasse. Seega otsus on juba minu eest tehtud :)

Hoi An

Kuna minul suurt tarka Hoi An'is teha polnud siis tahendas see pohimotteliselt kahte nadalat puhkust. Selle aja jooksul saime linna paremini tundma sest 1 dollari eest paevas sai rentida ratta, millega ringi soita. Liiklus pole kyll nii hull nagu Hanois aga ikka piisavalt hull, et paar korda peaaegu kellelegi tagant sisse voi peaaegu et kraavi/jokke soita sest vastutulev auto otsustas, et voidab see kel suurem liiklusvahend. Paris kohedaks vottis aeg-ajalt sest tyyplilise turisti ja tuulepeana on mu tahelepanu kerge hajuma. Igatahes jain terveks.

Yks paev soidutas Paul meid oma paadiga saarele nimega Cham island kus elab umbes 500 inimest. Soime kohalikus peres (pilt tuleb hiljem) ning toit serveeriti mitte laual vaid porandal. Vietnamis syyaksegi nii. Hiljem, peale jalutuskaiku laksime kohalikku plasttoolidega kohvikusse (ma ei tea mis vark selle plastmoobliga siin on), mis pohimotteliselt oli kellegi kohaliku hoov.

Kaisime ka UNESCO world heritage listi kuuluva My Soni templeid kaemas. Oli nagu oli kui paris aus olla, erilist muljet ei jatnud.

Pigem oli meeldejaavam soit sinna sest olime Pauli autoga mis nagi valja selline:

Sellega soideti Vietnami soja ajal ja lausa uskumatu kui palju see inimesi mahutab. My Soni soites oli meid autos viis taiskasvanut ja kaks last :)

Peale My Soni suundusime kajakitega soitma ning kuna mina ja Kath oleme molemad ainult yks kord elus kajaki peal olnud siis suht raske oli otse soita. Peale poolt tundi rassimist ja teistest lootusetult maha jaades tekkis kyll tahtmine aerud vette visata. Jatkasime sellegipoolest ja tegime mitmeid peatusi erinevate saarte peal kus olid vaiksed kylad ja uudistasime ka seal asuvaid templeid. Lopuks pidasime yhe saare peal pikniku, mis oli umbes 25x10 m.

Mingi paev soitsime naiteks Danangi (Hoi An'ist umbes tunni kaugusel) kus Paul ja Kath said kokku kahe Vietnami soja ajal ameeriklaste heaks tootanud tolgiga, kes hakkavad Kathi/Pauli poolt valjatootatud sojatuuril giididena toole. Kaisime asja arutamas yhe harra kodus kuid ausona... mina ei tea kuidas need mehed giiditood tegema hakkavad sest ma ei saanud nende inglise keelest midagi aru. Lisaks on soda oma too teinud ning ega nad vaga palju raakida ei julge, mis sest, et nii palju aastaid on moodas kuid kogu see sojakoledus kummitab Vietnami elanikke tanase peavani.

Vietnam kui riik on aarmiselt korrumpeerunud ja nagu aru olen saanud, on siin asju ausal teel raske ajada. Naiteks ei ole voimalik maad osta sest kogu maa kuulub riigile ning seda saab ainult rentida, kuhu siis maja pysti panna. Kuigi vastav seadusandlus on taiesti olemas, voib riik selle siiski pohimotteliselt iga kell oma tahtmise jargi tagasi votta. Pidi paris tihti nii juhtuma kusjuures. Taoline olukord ei soosi valisinvestorite huvi Vietnamis ning hetkel pidavat mitmed ariettevotted ja rahvusvahelised organisatsioonid kas oma investeeringuid oluliselt karpima voi on hoopiski igasuguse tegevuse otsustanud lopetada.
Olukorda riigis kirjeldab ka paar nadalat tagasi toimunud juhtum kus mõisteti propaganda ja valitsuse tegevuse õõnestamise eest seitsmeks aaastaks vangi Vietnami eliitperekonnast parit tegelane nimega Cu Huy Ha Vu. Ta oli üks vahestest julgetest kes julges Vietnami peaministri kaks korda ebaseadusliku tegevuse eest kohtusse kaevata ja võimul oleva Kommunistliku Partei tegevust kritiseerida. Kuna teoorias ei saanud teda millegi eest karistada siis lavastati eelmise aasta lõpus olukord kus Vu väidetavalt jäi hotellis prostituudiga vahele ning pisteti kiiresti pokri. 4. Aprillil mõisteti Hanois täpselt poolepäevasel kohtuistungil (kus ei lastud Vu kaitsjatel isegi midagi tema kaitseks oelda) riigivastases tegevuses vangi. Hetkel on inimõiguste eest võitlevad organisatsioonid üle maailma tagajalgadel ning kindlasti kuuleb sest juhtumist veel.
Kogu valituse hirmupoliitika on teinud keskmise vietnamlase aarmiselt vaguraks sest naiteks ei nae linnapildis peaaegu yhtegi politseid. Nad on kyll olemas kuid erariietes ja keegi ei julge isegi moelda valitusvastaseid motteid, seda enam raakida neist kellegagi.

Ysna synge lopp seekordsele blogipostitusele kuid luban, et jargmine tuleb juba lobusam! :)

Kathryn ja Katrin Vietnamis seiklemas

Teisisõnu mina teen siin jälle oma tavalist tööd ehk tüütan kaks nädalat inimesi oma küsitlustega. Kathryni ülesanne on nõustada ühte kohalikku ökoturismi ettevõtet linnas nimega Hoi An, mille omaniku Pauli palvel töötab Kath välja turistidele mõeldud sojateemalist tuuri. 
Kuna kokku olen ma siin kuu aega siis otsustasin enne Hanoisse küsitlusi tegema siirdumist temaga Hoi An'i kaasa minna, sest kuna kohtusin Pauliga juba oma esimese Vietnami reisi ajal, oli ta lahkelt meile mõlemale tasuta majutust pakkuma.

Vietnami jõudmine (suunal Melbourne – Singapore – Saigon) ei möödunud muide viperusteta, sest meie lend Melbournest Singapore lükati neli tundi edasi, mis tähendas, et me poleks kuidagi Saigoni lennule jõudnud.
Jõudsime lopuks õnnelikult Singapori kus meid majutati 5-tärni hotellis ning pakuti tasuta süüa ja juua. Kuna nii pikk paus Singaporis ei olnud planeeritud siis mina isiklikult olin kogu olukorra üliõnnelik sest Austraaliast lahkudes olin end mentaalselt Vietnami hulluseks ette valmistanud kuid Singapori jõudes olin siiralt ja sügavalt üllatunud, et tegemist on Aasia riigiga, mis tundub nagu maapealne paradiis – kõik tundus niiiii ilus, niiiii puhas ja organiseeritud, kohalikud äärmiselt viisakad ja kenad, rääkisid inglise keelt (Singaporis on neli ametlikku riigikeelt kuid 80% elanikkonnast räägib inglise keelt esimese keelena), liiklus toimis nagu see ideaalis peaks toimima jne. Lugesin hiljem selle maa kohta natuke rohkem ning jah, tundub koht kus oleks päris hea elada :)

Lend Saigoni ja sealt edasi siselennuga Hoi Ani ligidal maandudes, ootas meid lennujaamas Paul kes sõidutas meid hotelli. Tee peal toimus väike briefing Vietnami teemadel ning sain teada palju põnevat kuna Paul on Vietnamis juba 15 aastat elanud ja oma turismiäri üritanud ajada. Tegemist on kahjuks väga korrumpeerunud riigiga, kus ausal kodanikul on raske ausalt äri ajada sest enamuse inimeste mentaliteet on raha nimel kõigil teistel nahk üle kõrvade tõmmata. Ükskõik mida üritatatakse kuskile ehitada, ca 30% investeeritud rahast kaob teadmata suunas ja raske on midagi ette võtta. Seadused ei maksa eriti midagi sest võidab see, kellel on kõige rohkem raha. 

Paul ise on aga üks huvitamaid inimesi, keda oma äraoleku ajal olen kohanud – usub siiralt karmasse ehk kõik mida teed, tuleb sulle ringiga tagasi, veendunud vegan (ehk järgmine samm taimetoitlasest kes ei söö isegi kala, muna ega midagi mis sisaldab piima jne. Veganid ei ole oma toitumisharjumustes nii ranged vaid isiklike eelistuste tõttu vaid usuvad, et seeläbi aitavad nad vältida kasvuhooneefekti ning säästa maailma, loomi jne.), ajab oma äri mitte ainult raha pärast vaid soovib oma kogukonda toetata ning üldse üks väga laia silmaringiga inimene, keda mul on au tunda. (PS! Mina isiklikult siiski ei plaani taimetoitlaseks või veganiks hakata!)

Üks turisti (mitte Vietnami kohalike!) jaoks meeldivamaid asju siia reisides on kindlasti see, et siin on uskumatult odav. Veel odavamaks teeb selle fakt, et Vietnami dong on kaotanud ca 25% oma väärtusest ja tulles Austraalist, kus dollar väärtus teeb pidevalt rekordeid, on päris hea tunne turist olla. Õlu maksab näiteks (sry, kalkuleerin kroonides) ca 5 EEKi, rikkalikule hommikusöögile kulutasin täna umbes 30 EEKi (ei, õlu ei käinud hommikusöögi juurde!), õhtusöök oli umbes 25... jne. Vietnami köök on muide väga maitsev ja mis kõige parem - tervislik! Mu vaieldamatu lemmik juba eelmisest korrast on kohalik supp pho', mida võib vabalt süüa nii hommiku, lõuna või õhtusöögiks.

Tänane päev ehk esimene peale meie kokku kahte päeva lendamist, oli suhteliselt laisk. Lõunatasime koos Pauli perekonnaga tema vegan restoranis, arutasime asju ning peale seda siirdusime rattaga Hoi Ani avastama. Ühes oma eelnevas postituses mainisin, et teine kord kuskile minna on märksa etem kui esimene ning pean taaskord oma arvamuse juurde jääma. Hoi An tundub juba nagu Pärnu :) Eks vaatab kuidas Hanoi teist korda tundub!

Kuidas ma Austraalias valetama õppisin

OK... kui vaja valetasin ka enne Austraaliat kuid selleks, et ellu jääda, peab siin olles seda oskust tublisti parandama! :)
Kuna  juba nädala parast stardin taaskord Vietnami siis oli mul vaja enne reisi leida kiire sissetulekuallikas (et rohkem raha saaks Vietnamis raisata!) ning kuna kohustused mis hoiavad iga päev kaheksast viieni hõivatuna, on hetkel ikka veel minu jaoks vastuvõetamatud ja seetõttu välistatud, otsustasin proovida restoranitööd. Kuna taolist tööd on Melbournes lõputult (minu arust on siin igal kolmandal kohalikul oma kohvik, restoran voi catering firma) siis tundus idee hea.
Esimese asjana tegin omale sobiva CV, mille järgi olen põhimõtteliselt terve elu ettekandjana töötanud ning sõbrannast sai mu endine "ülemus ja soovitaja". Lisasin igaks juhuks oma CV-sse ka tema Eesti numbri (kuigi ta on hetkel samuti Austraalias), et juba ette välistada mõne eriti agara Austraalia restoraniomaniku soovi talt mu "töökogemuse" kohta küsida :)

Nii... kõik intervjuud kus käisin, ei kestnud vist kolme minutitki ja juba järgmisel päeval olin tööl. Esimene restoran oli väga mõnus iseenesest, v.a. fakt, et omanik oli minu arust peaaegu alkohoolik, kes hakkas juba ennelõunal Bloody Mary'sid jooma ning tema nägemus asjast oli selline, et palkab kellegi kes kolme inimese töö ühe inimese palga eest ära teeb. Jooksin ringi nagu elektrijänes ning kolmandal päeval teatas ta mulle, et otsib kedagi, kes oleks VEEL kiirem. (Muide ta töökuulutus on juba üle kuu aja netis üleval sest arvatavasti ta ei suuda alkoholivines olukorda adekvaatselt hinnata). Õnneks maksis ta mulle kogu mu teenitud palga ilma probleemideta välja ning pidin taaskord tõdema, et Austraalias on kerge raha teenida, sest teenisin kolme päevaga umbes kolmandiku oma Eesti kuupalgast.

Teine koht kuhu oma ühe Eesti sõbranna soovitusel läksin, oli vahendusfirma, kes otsib catering staffi erinevate ürituste jaoks. Tegemist on hoopis teise kaliibri ettevõttega sest nende kliendid on erinevad valitsusasutused, suurim kasiino- ja hotellikett Melbournes (võibolla kogu Austraalias, ma täpselt ei teagi), hotellid, konverentsikeskused, meelelahtusyritused (nagu Melbourne Cup nt.) jne jne.
Pidin minema hommikul kella 10ks intervjuule ning edasine toimus juba ultrahelikiirusel. Intervjuu 2 minutit (yhtegi minu poolt võlts CV-sse lisatud faktidest ei kontrollitud) ja küsiti kas tahan kell 15 oma esimese tööotsa saada (Jah, muidugi!) ning kohe kohustuslikele koolitustele ning voila! Kokteiliüritus Melbourne Convention and Exhibition Centeris. Vaatame kuhu järgmisena sest põnev on näha kuidas nii massiivsete ürituste köögipool ka valja näeb :)